Ühes väikeses külas elas peremees nimega Mihkel. Mihkel oli töökas talunik, kes hoolitses oma talu ja loomade eest suure hoolega. Tal oli vana ämber, mida ta kasutas iga päev kaevust vee toomiseks. Ämber oli küll vana ja kulunud, aga see pidas vett hästi ning Mihklile oli see kallis, sest see oli teeninud teda aastaid.
Ühel päeval külastas küla rändkaupmees, kes pakkus müügiks uusi, säravaid ja kirevaid ämbreid. Kaupmees kiitis oma kaupa ja veenis Mihklit, et uus ämber on palju parem kui tema vana ja kulunud ämber. Talumees, kes oli kergesti veenduv, ostis uue ämbri ja viskas vana minema.
Järgmisel hommikul läks mees kaevule oma uue ämbriga. Kuid kui ta vee üles tõmbas, avastas ta, et uus ämber lekib ning vett ei pea. Mihkel oli pettunud ja mõistis, et oli teinud vea, kui viskas vana ämbri liiga kiiresti minema. Nüüd oli ta kaotanud usaldusväärse töövahendi ja pidi leppima lekkiva ämbriga, kuni leiab uue, mis tõesti vett peab.
Mihkel sai oma õppetunni. Ta mõistis, et vana ja usaldusväärne tööriist võib olla väärtuslikum kui uus ja särav, mille kvaliteedis pole kindel.
Külaelanikud hakkasid rääkima: “Ära viska vana ämbrit ära, enne kui pole kindel, kas uus vett peab.” See tarkus levis külas ning kõik hakkasid rohkem väärtustama oma vanu ja usaldusväärseid tööriistu.
Sellest ajast peale oli Mihkel ettevaatlikum ja mõistis, et uued asjad võivad küll ahvatlevad tunduda, aga enne, kui vana usaldusväärne asendaja on tõestanud oma väärtust, tasub olla ettevaatlik.