Moliere on kord imetabavalt öelnud: “Mõistus ei juhi armastust.”
Elas kord väikeses külas naine, kellel oli sügavale ulatuv armastuslugu. Naine kasvas üles ajastul, mil armastus oli pigem eraasi, mida ei räägitud valjuhäälselt ja ei demonstreeritud avalikult. Tema lapsepõlvekodus ei räägitud armastusest otsesõnu, see oli pigem tundetoon, mis oli kohal nende vaikuses, igapäevastes tegemistes ja üksteise eest hoolitsemises.
Too naine oli väike tüdruk, kui ta ükskord ema käest küsis: “Miks sa pole mulle kunagi öelnud, et sa mind armastad?” Ema, kes oli toona köögis toimetamas, peatus hetkeks ja vastas sooja naeratusega: “Sa ju tead seda niigi.”
Tütar ei jätnud aga jonni ja küsis edasi: “Aga miks sa seda kunagi välja ei ütle?” Ema vaatas aknast välja, justkui otsides vastust puude kohinast ja ütles lõpuks vaikselt: “Niisugustest asjadest ei räägita. Armastus on maagia, mis tuleb tegudes, mitte sõnades.”
Aastad möödusid ja tütar kasvas naiseks, leides oma tee maailma. Ta luges raamatuid armastusest, kujutades ette suuri romantilisi žeste ja südantlõhestavaid armuavaldusi, mis tema lapsepõlves tundusid kauged ja kättesaamatud. Kui ta kohtus noormehega, kes pani tema südame kiiremini põksuma, tundis ta, et seesama maagia, millest ta oli lugenud, oli temasse tulnud. Kuid ta tundis ka hirmu – kuidas seda maagiat väljendada, kuidas öelda need kolm sõna, mida tema perekonnas kunagi ei kasutatud?
Naine armus ja õppis, et armastus ei pea olema häbelikult varjatud, kuid tema sees oli alati kaja ema sõnadest, mis ütlesid, et armastus kaotab oma maagia, kui teda liiga palju sõnadesse panna. Esimest korda, kui ta kallimale oma tundeid avaldas, oli see vaikne, peaaegu sosinal: “Ma armastan sind.” Need sõnad tundusid talle korraga nii suured ja habras. Tal oli hirm, et kui ta neid liiga palju kasutab, kuluvad need ära ja kaotavad oma tähenduse.
Oma elu jooksul nägi naine, kuidas maailm muutus. Inimesed hakkasid avalikult oma armastust näitama, jagades seda nii sõnades kui ka tegudes. Noored käisid tänavatel käest kinni, naerdes ja kallistades, kartmata teiste pilke. Armastus sai uue kuju – see muutus avalikumaks, vabamaks ja võib-olla isegi igapäevasemaks.
Vanemaks saades mõistis naine, et armastuse maagia ei peitu mitte ainult selle väljendamises, vaid ka selle elamises. Armastus oli kõikjal – ema õrn puudutus, isa väsinud naeratus pärast rasket tööpäeva, sõbra kallistus raskel hetkel. See oli jõud, mis ühendas inimesi, pakkus lohutust ja tõi rõõmu.
Naine õppis, et armastus ei kulu sõnades ära, vaid vastupidi – see tugevneb iga kord, kui seda jagatakse. Ta hakkas oma lastele ja lastelastele ütlema, kui väga ta neid armastab, julgustades neid sama tegema. Ta mõistis, et armastuse jõud seisneb selle avatuses, jagamises ja tunnustamises. Armastus oli tõesti maagia, positiivne jõud, mis muutis maailma paremaks ja soojemaks paigaks.
Ja nii muutus ka tema lapsepõlvekodu – maja, kus varem armastusest vaid vaikselt mõeldi, täitus nüüd naeru ja sõnadega, mis ütlesid: “Ma armastan sind.” See polnud enam häbiasi või midagi, mida varjata, vaid midagi, mida kanda südames ja jagada ilma hirmuta. Naine oli lõpuks leidnud oma vastuse – armastus ei kaota oma maagiat, kui seda väljendada, vaid muutub veelgi tugevamaks ja ilusamaks.
