Armastus on lihtne, isegi siis, kui ta peidab end tuhandetes nĂĽanssides.
Seda võib kaunistada kullaga, ümbritseda lõputute sõnade ja žestidega, maalida kõige kirkamates toonides ja kirjutada kõige kaunimates luuleridades. Armastust võib riietada siidi ja sametisse, põimida tähtede ja lubaduste niidiga, kinkida kalliskividena ja ehtida võrratute kingitustega.
Aga tõelises armastuses on kõik see vaid vari – sest armastus ise on juba täiuslik.
Sügavaimas tundes ärkab lihtsus – see, mis vajab vaid armastatu hingetõmmet, pilku, kohalolu.
Selleks, et armastus saaks tõeliselt eksisteerida, ei vaja ta muud kui kahte hinge, kes tunnevad teineteise tõde.
Kõigest kõrgemal ja kõige all, mida me püüame armastuse kaunistamiseks kasutada, jääb alati puutumata üks ja ainus tõde – hingetõde.
See on armastuse essents, see puhas valgus, mis täidab elu tunnetega, muudab tühjuse terviklikkuseks ja vaikuse lauluks.
Armastus on üks tähtsamaid jõude, mis liigutab elu ja hoiab alles usu – usu mitte ainult üksteisesse, vaid ka imedesse, mida süda tunneb isegi siis, kui silmad neid ei näe.