Väike Prints avas sõbrale oma südame.
Ta jutustas tollele roosist. Sellest preilist, kes ühel hommikul tema planeedil õide puhkes. Ta oli nii ilus, et Väike Prints armus temasse esimeses silmapilgust.
Ta hoolitses roosi eest, kastis teda iga päev, kaitses külma ja tuule eest. Aga lille tujukus ärritas Väikest Printsi. Ta jättis lille maha.
Ja nüüd ta nuttis. Ta igatses lille taga!
Rebane naeratas: “Aeg, mille sa kulutasid roosile, muutis ta nii tähtsaks.”
Aga Väike Prints ei mõistnud seda veel. Ta pidi oma teekonda jätkama, et veel veidi kasvada.
Sest armastus on nagu roos, mis puhkeb õide südames. See on nii ilus!
Paraku, on roosil okkad ning teda kastes võib okas torgata ja haiget teha. See on tüütu!
Armastus on väga raskelt taltsutatav lill.
Antoine de Saint-Exupéry, Väike Prints