Ester Kees

Kord külastas noor näitekirjanik William Shakespeare’i, otsides nõu, kuidas kirjutada näidendeid, mis kõnetaksid inimesi igaveseks. “Noor sõber,” ütles Shakespeare, “ütle mulle, millest unistavad inimesed sinu ümber? Milliseid muresid nad varjavad ja milliseid rõõme jagavad?” Noormees vastas: “Nad unistavad armastusest, kardavad kaotusi ja otsivad tähendust.” Shakespeare naeratas. “Siis kirjuta neist asjust. Kirjuta sellest, mida sa ise […]

Isaac Newton istus kord õunapuu all, nautides hetke vaikust, kui nägi õuna puuoksalt maha kukkumas. Keegi küsis hiljem: „Kas tõesti andis see lihtne sündmus sulle idee gravitatsiooni kohta?“ Newton naeratas ja vastas: „Õun ei kukkunud juhuslikult, ega ma ei märganud seda esimest korda. Kuid tol hetkel küsisin endalt: miks see õun kukub alati otse maa

Einstein istus kord rahvarohkes kohvikus, kui tema juurde astus üliõpilane, kes küsis temalt:“Professor Einstein, kuidas suudate tegeleda nii sügavate küsimustega, mis ulatuvad universumi alguseni ja lõpmatuseni?” Einstein naeratas, võttis oma lusika ning segas aeglaselt tassi teed. Ta ütles rahulikult:“Kui sa oskad tähele panna lihtsat hetke – näiteks seda, kuidas tee seguneb suhkruga – ja mõtled,

Ühel sumedal õhtul istus Mark Twain rongis, nautides akna taga mööduvaid maastikke ja lastes pliiatsil rahulikult liikuda üle väikese märkmiku lehtede. Ta kirjutas üles oma mõtteid – teravaid tähelepanekuid elust, inimestest ja kõigest muust, mis teda inspireeris. Tema kõrval istus uudishimulik reisija, kes oli Twaini tegevusest hämmeldunud. „Härra Twain,“ alustas mees ettevaatlikult, „mida te seal

Winston Churchill, tuntud oma terava vaimukuse ja kiire taibu poolest, osales kord kõrgetasemelisel banketil. Lauas oli tema kõrval prominentne daam, kes polnud tuntud just kõige sõbralikuma suhtumise poolest. Kuna vestlus lauas muutus pingeliseks, otsustas daam Churchilli provotseerida. Ta vaatas peaministrile otsa ja ütles mürgiselt:„Peaminister, kui mina oleksin teie naine, paneksin teie kohvi sisse mürki!“ Toa

Oscar Wilde viibis kord teatrisaalis pärast oma viimase näidendi esietendust, kus publik aplodeeris talle püsti seistes. Peale etenduse lõppu tuli tema juurde üks elegantne härrasmees, silmad säramas vaimustusest. „Härra Wilde,“ alustas mees, „teie näidend oli suurepärane! See puudutas mind hingepõhjani. Tunnen, nagu oleksin osa sellest loost, nagu oleksite kirjutanud minu enda elu.“ Wilde, kergelt muigel

Frida Kahlo istus oma ateljees, ümbritsetuna lõuenditest ja maalivärvide lõhnast. Tema silmad olid suunatud pooleliolevale maalile, mis peegeldas mitte ainult tema keha, vaid ka tema hinge armid. Külastajaks sattunud noor naine jälgis tema tööd aukartusega. “Frida,” küsis naine ettevaatlikult, “kuidas sa suudad maalida sellist valu ja muuta selle ilusaks?”🌹 Frida pani pintsli käest ja vaatas