Ester Kees

Kõige köitvam naine ei karda olla tema ise.Ta ei kanna maski, mis sobiks ühiskonna ootustega, ei püüdle meeldida ega vastanduda, ta lihtsalt on – sügavalt, vaikselt ja väärikalt kohal. Ta ei otsi päästjat ega kroonitud rüütlit.Ta ei vaja luba säramiseks,ega ruumi, mille keegi talle loovutanud on – ta võtab ruumi ilma luba küsimata,sest tema kohalolu

Oli kord kaks inimest. Nad ei teadnud teineteise nimesid ega nägusid.Nad ei elanud samas linnas ega jaganud samu radu.Kuid nende hinges tuksus vaikne teadmine – et kusagil on keegi, kellele nad on määratud.Keegi, keda nad veel ei tundnud, aga keda nende süda juba ootas. Üks neist armastas vaikust, metsa ja sõnu,teine helisid, värve ja vaikseid

Lugu, mis põhineb sügaval mõttel: iga tõusmine tähendab ka millestki lahtilaskmist — mitte karistusena, vaid kui loomulik osa sisemisest kasvust. Ta ei tundnud end tugevana, kui ta edasi liikus.Ta ei tundnud end vaprana, kui lahti lasi.Ta tundis end… tühjana. Aga mitte katkisena — vaid nagu riiul, kuhu alles tuleb uus raamat.Nagu tuba, millest on viidud

Ta ei otsinud enam uusi õpetajaid. Ta oli neid juba näinud – neid, kes jagasid tõdesid, õpetusi ja juhendeid. Kes ütlesid, kuidas elada, kuidas hingata, kuidas olla parem.Aga ühel hommikul ärkas ta teadmisega: „Minu kõige püsivam õpetaja on minus endas.“ See polnud plahvatuslik ärkamine, vaid vaikne ja soe taipamine – nagu esimene päikesekiir, mis puudutab