Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi. Ta tahtis maalida. Ta soovis armastada.Ta igatses reisida, õppida, jagada oma lugu maailmaga. Aga… “Aga mul ei ole piisavalt aega.”“Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt hea.”“Aga äkki ma jään üksinda.”“Aga mis teised arvavad?” Iga “aga” istus ta teele nagu väike aed. Mitte kõrge, mitte terav […]
Lühilugu „Aga kui väike aed” Read More »
Oli kord vana rändur, kes kandis oma kaelas väikest hõbedast ripatsit. See ei olnud kallis ehteasi, pigem meenutas see amuletina kantud tõotust. Inimesed, keda ta oma teekonnal kohtas, märkasid seda ja vahel küsisid, mis seal sees on. Ta naeratas alati salapäraselt ja vastas: “See on tarkuse kingitus, mida ma kasutan ainult siis, kui elu muutub
Ka see läheb mööda Read More »
Elas kord inimene, kes tundis, et maailm on liiga segane, liiga ebaõiglane, liiga palju.Ühel hetkel oli ta täis lootust ja usku, järgmisel mattus hirmu, ärevuse ja üksinduse alla.Ta ei saanud aru, miks elu oli nii heitlik, miks päevad olid kui lainetus, kord kõrgel, kord põhjas. Ta otsis vastuseid. Kuulas õpetajaid, luges raamatuid, käis kaugemates paikades,
Mõtteaia hooldaja❤️ Read More »
Naine istus vana tammepuu all ja vaatas päikesekiiri, mis murdusid õhus nagu nähtamatu kalliskivi säravad tahud. Ta oli terve elu otsinud midagi – mõtet, õnne, armastust, vaimset valgust –, kuid seni tundus kõik kättesaamatuna. Ta oli kogenud valu, pettumusi ja kaotusi ning tundis, nagu oleks elu ta läbi proovile pannud. Kas see kõik oli asjata?Siis
Teemanti tolmus – hinge teekond💎 Read More »