Intervjuu Vaikusemehega. Kui Jumal vaatab – kuidas kohalolek loob elu ümber
Kes on Vaikusemees?
Vaikusemees ei ole munk ega guru. Ta ei jaga õpetusi raamatust, vaid elust endast, mille ta on tasapisi paljaks koorinud – lärmist, kiirustamisest, teiste ootustest ja enesepettusest.
Kunagi oli ta mees, kes püüdis kõike hallata – tulemusi, suhteid, muljeid.
Kuni ühel vaiksel hetkel – väsimushetkel – ta lihtsalt… kuulas.
Ja selles kuulamises ta märkas midagi: elu vaatab teda tagasi. Mitte hukkamõistvalt, vaid õrnalt ja ärkvelolevalt.
Sellest hetkest alates hakkas ta elama teisiti – kui nähtav olevus Jumala valguses.
Ta ei välista inimlikkust, ta toob selle valguse kätte. Ja sealt, selle vaiksuse seest, ta täna ka sinuga räägib.
Intervjueerija (I): Vaikusemees, sa ütled, et su elu muutus, kui sa hakkasid tajuma, et Jumal sind jälgib. See kõlab hirmutavalt… või väga intiimselt. Mis tunne see oli?
Vaikusemees (V): Alguses oli see veidi… kõhe.
Mitte nagu keegi nuhib su järele, vaid nagu valgus, mis ei lase sul enam varju pugeda.
Aga väga kiiresti muutus see hirmust auväärsuseks.
Kui ma kujutasin ette, et Jumal – mitte karistaja, vaid teadlik kohalolu – mind vaatab, siis ma ei tahtnud enam valetada, mitte kellelegi. Ka mitte endale.
I: Kuidas see mõjutab su igapäevaelu? Väikseid hetki, nagu hommikukohv või argine jalutuskäik?
V: Kõik aeglustus.
Mitte selleks, et olla “õige”, vaid selleks, et olla aus ja kohal.
Kujuta ette, et sa ulatad kellelegi leivaviilu… ja Jumal vaatab.
Kas sa ulatad selle hooletult või tänulikkusega?
See kohalolu õpetab armastust läbi vaikuse, mitte käsu.
I: Aga mis juhtub hetkedel, mil sa eksid või ärritud? Kas Jumala pilk ei muutu koormaks?
V: Ei. See ei ole kohtumõistja pilk. See on vaikne peegeldus, mis kutsub sind tagasi enda juurde.
Kui ma eksin, ei tunne ma, et mind häbistatakse. Ma tunnen, et mind kutsutakse sügavamale.
See on õrn meeldetuletus, mitte hukkamõist.
Ja see muudab kõike.
I: Mis on see suurim muutus, mida see kohalolu sulle toonud on?
V: Ausus.
Mitte “ausus teiste ees” – vaid enda ees.
Ma ei saa enam teeselda, et miski on tähtsusetu, kui ma tean, et see on püha.
Mu liigutustes on rohkem teadlikkust, mu sõnades rohkem kaalu.
Nagu iga hetk võiks olla altar.
Ja kui sa elad nii, et Jumal istub su kõrval, siis sa ei tõsta enam häält valus, sa tõstad kohalolu vaikuses.
I: Mida sa soovitaksid neile, kes tahaksid seda sisemist kohalolu rohkem tunda?
V: Lihtne praktika:
Istu vaikuses. Sule silmad. Ja kujuta ette, et sind vaadatakse – mitte hindavalt, vaid armastavalt.
Tunne, kuidas see teadlikkus peseb su meelt ja keha.
Seejärel ava silmad ja kanna seda pilku endaga.
Isegi, kui sa pesed nõusid.
Isegi, kui sa ütled “tere”.
Isegi, kui sa suudad vaid hingata.
Sest kui sa elad nagu kõik on püha, siis lõpuks ta muutubki selleks.
Lõpusõna: Vaikusemees ei lahkunud. Ta jäi.
Tema vaikuses ei olnud survet, vaid selgust.
Ja enne, kui ma küsida jõudsin, ta ütles: “Kui sa hakkad elama nii, et Jumal sind jälgib,
siis ei pea keegi sind enam parandama.
Sest sa ise tahad olla selle pilgu vääriline.”