Lühilood

Ma olen eriline ja imeline olend, kes on kehastunud siia aegruumi, kogemaks müstilist muinasjuttu ja fantastilist mängu nimega Elu. Ma armastan ennast just sellisena ja sellepärast, nagu ma olen – olen ju Looja looming, kõiksuse teadvusesädemeke ja seega, olles mina ise, täiuslik! Ma olen väga kaunis, imeilus ja võrratu Naine! Minu sisemine ilu ja väline […]

Vanga tuletas teda külastanutele tihti meelde: “Solvumisest haiguseni on üks samm. Ärge kiirustage seda astuma! Ärge koguge solvanguid hinge…” Miks öeldakse, et “solvunutega veetakse vett”? Aga selle pärast, et kellegi peale solvudes määrab inimene ise oma elu raskeks. Väga sageli tumestab solvumine tema jaoks kogu ümbritseva maailma, selle valguse, soojuse ja rõõmud. Selline inimene käib

  Lugu kahest vaimsest otsijast, kes võtsid ette raske retke Himaalajas oma õpetaja külastamiseks kõrgel mäetipul. Nende lugu ei erinegi nii oluliselt meie omast, kes me rühime elumäe tipu poole. Need kaks teekaaslast ronisid mööda järsku mägiteed. Üks neist peatus aeg-ajalt, et nautida kaunist vaadet, mis mäestikust avanes ja imetleda lilli, mis tee ääres oma õieilu

Enda tähtsustamine ehk kõige võtmine enda kohta käivana on isekuse ülim väljendus, sest oletame, et kõik käib “minu” kohta. Kasvatuse ja kodustumise kaudu õpime asju isiklikult võtma. Arvame, et vastutame kõige eest. Mina, mina, mina, aina mina! Mida tahes teised teevad, ei tulene see sinust. See tuleneb neist endist. Kõik inimesed elavad oma unenäos, omaenda

Laozi on keelepeksust kirjutanud niimoodi: “Talitse oma keelt ja meeli ja sul ei tule pahandusi. Lase nad vabaks ja sa oled päästmatult kadunud.” Eetiline elamisviis on vaimuelus väga tähtis, aga nagu me kõik teame, ei ole see alati kerge. Me armastame rääkida teistest inimestest. Mõnikord on sellest abi, aga sageli on see üksnes keelepeks. Moodus

Vares oli täiesti rahul oma eluga. Kuid ühel päeval nägi ta luike, see luik on nii valge ja mina nii must mõtles vares. See luik peab olema maailma kõige õnnelikum lind. Ta avaldas luigele oma mõtteid. “Tegelikult,” vastas luik, “tundsin, et olen kõige õnnelikum lind, kuni nägin papagoid, millel on kaks värvi. Ma arvan, et

Kui sa kellegagi kohtud, pea meeles, et see kohtumine on püha. Sellisena, nagu näed teda, näed ka ennast. Nii, nagu kohtled teda, kohtled ka ennast. Seda, mida mõtled temast, mõtled ka endast. Ära seda unusta, sest läbi tema võid sa ennast leida kui ka kaotada. Mõtisklusi imede radadelt

Shakespeare on kirjutanud: “On maailm teater. Inimesed – näitlejad.” Lugu hingedest, kes valmistusid Maale minekuks. Võib-olla aitab see lugu sügavalt aru saada oma hingest. Endast, oma elu mõttest. Tuletage seda mõistukõnet tihedamini meelde, eriti keerulistes olukordades ja Teie juurde tuleb Arukus ja Rõõm. Kord kogunesid hinged, enne Maale tagasi tulemist, nõu pidama. Jumal küsib ühe

Keegi tark, kes oli kuulus oma suurepärase kunstiteoste kollektsiooniga, kutsus kord külla sõbrad, et veini juues filosoofilist vestlust arendada. Seal pillas üks teener kogemata maha väga hinnalise vaasi, mis purunes kildudeks. Külalised vaikisid äraootavalt ja mõtlesid, mis karistuse peremees süüdlasele võiks määrata. Majaperemees aga säilitas rahu ja ei teinud midagi. Viimaks küsisid külalised: “Kas te

Buddha: Sind ei karistata viha eest, sinu viha karistab sind ise. Õpetaja otsustas anda oma klassile vihkamise õppetunni, tehes sellise eksperimendi. Ta palus igal õpilasel kaasa võtta kilekott, milles on mõned kartulid. Igale kartulile anda inimese nimi, keda laps vihkab, nii et kartulite arv, mille laps oma kilekotti paneb, sõltub inimeste arvust, keda ta vihkab.