Vares oli täiesti rahul oma eluga. Kuid ühel päeval nägi ta luike, see luik on nii valge ja mina nii must mõtles vares. See luik peab olema maailma kõige õnnelikum lind. Ta avaldas luigele oma mõtteid. “Tegelikult,” vastas luik, “tundsin, et olen kõige õnnelikum lind, kuni nägin papagoid, millel on kaks värvi. Ma arvan, et nüüd on papagoi loomingu kõige õnnelikum lind.”
Vares astus siis papagoi juurde.
Papagoi selgitas: “Elasin väga õnnelikku elu – kuni nägin paabulindu. Mul on ainult kaks värvi, kuid paabulinnul on mitu värvi.”
Vares külastas siis loomaaias paabulindu ja nägi, et sajad inimesed olid teda vaatama kogunenud.
Pärast rahva lahkumist lähenes vares paabulinnule. “Kallis paabulind, sa oled nii ilus. Iga päev tulevad tuhanded inimesed sind vaatama. Kui inimesed mind näevad, ajavad nad mind kohe eemale. Ma arvan, et olete planeedi kõige õnnelikum lind.”
Paabulind vastas, et ma arvasin alati, et olen planeedi kõige ilusam ja õnnelikum lind. Kuid oma ilu tõttu olen ma selles loomaaias kinni. Olen loomaaeda väga hoolikalt uurinud ja aru saanud, et vares on ainus lind, keda puuris ei peeta. Nii olen viimased päevad mõelnud, et kui oleksin vares, saaksin rõõmsalt igal pool ringi liikuda.
Ka see on meie probleem. Teeme tarbetut võrdlust teistega ja muutume kurvaks. Me ei hinda seda, mida Jumal on meile andnud. See kõik viib õnne nõiaringi. Väärtustage asju, mida Jumal on meile andnud!
Õppige õnnelik olemise saladus ja visake kõrvale võrdlus, mis viib ainult õnnetuseni!
Tundmatu autor