Ta istus. Juba mitmendat hommikut järjest.Kohvitass käes, vaade aknast välja — samale puule, samale tänavale.Midagi temas oli rahutu. Mitte nagu ärevus… rohkem nagu kinni jäänud jõgi.Mitte voolamatus.Vaid ootus. Ta ei tundnud ennast halvasti.Ta lihtsalt ei tundnud ennast täielikult elavana.Kuni ühel hetkel, justkui seestpoolt, kõlas küsimus: „Kui kaua kavatsed veel oma sisemisel energial seista lasta?“ Ta […]
Sinu sees on südamekamber.Koht, kuhu elu saadab iga päev külalisi.Rõõmu. Armastust. Tänulikkust. Kurbust. Hirmu. Äratundmist.Mõni siseneb vaikselt, mõni murrab sisse tormina.Aga kõik nad tulevad põhjusega.Mitte hävitama, vaid äratama. Kui kurbus pühib minema hoolikalt sätitud rahu, võib ta samal ajal rajada tee millelegi uuele.Kui viha raputab seinu, võib ta äratada ununenud tõe. Südamekamber ei ole koht,
Hingetarkuse kaart: Südamekamber💝 Read More »
Sõbrune, armu ja pühendu Elu koputas talle õlale, aga ta ei pööranud pead. Ta oli liiga hõivatud ootamisega. Ootamisega, et tuleks miski suur, miski, mis raputaks ta lõpuks lahti. Ta ootas hetke, selgust, kirge. Kuni elu sosistas: „Alusta väiksemalt. Alusta päriselt. Alusta sellega, mis su kõrval.“ Ta õppis uuesti sõbrunema. Mitte ainult inimestega, vaid hommikute,
Sõbrune, armu ja pühendu💛 Read More »
Ta oli noorena armastanud mitmel moel.Ta armus unistusse, vaatas silmadesse, ootas sõnumeid ja lootis. Lootis, et keegi näeb teda nii, nagu ta nägi teisi. Et keegi mõistab teda ilma, et ta peaks ennast lõputult seletama. Aga enamik armastusi, mida ta oli kogenud, olid nagu tuuleiilid — need puudutasid, liigutasid, kuid ei jäänud püsima. Neis oli
Elamine armastuses🌹 Read More »
Keegi ei märganud päris täpselt, millal ta vanaks jäi. Aastaid ei olnud veel palju, aga silmad olid muutunud tuhmunuks. Mitte väsimusest, vaid millestki nähtamatust — otsekui kustunud sisemisest valgusest. Elu oli läinud turvaliseks ja harjumuspäraseks. Hommikud nägid välja nagu õhtud. Mõtted kordusid. Päevad täitusid kohustuste ja vaikimisega, mitte avastamise või süvenemisega. Ühel päeval kõndis ta
Noorus, mis ei sõltu vanusest🌹 Read More »
Ta oli mu maailm. Iga hommik algas tema naeratusega, iga õhtu lõppes tema häälega. Ma armastasin teda üle kõige maailmas. Siis ta lahkus. Jäin üksi küsimusega: miks? Miks ta mind maha jättis? Mõistsin, et see küsimus ei olnud ainult minu oma. Seda küsivad nii naised kui ka mehed. Need, keda vahetati kellegi või millegi vastu,
Lühilugu “Ma armastasin teda üle kõige maailmas”❤️ Read More »
Ühel vaiksel sügishommikul istus õpetaja koos oma õpilasega vana tamme all. Tamm oli hall ja väärikas, tema okstel istus üksik öökull – vaikne, liikumatu, justkui osa puust endast. Õpilane jälgis lindu ja küsis:„Õpetaja, miks öeldakse, et öökull on tark?“ Õpetaja naeratas ja vastas:„Sest ta on õppinud kuulama rohkem kui rääkima. Iga heli, iga liikumine metsas
Targa öökulli õpetus🦉 Read More »
Tee ääres istus vana rändur, kulunud rõivad seljas ja rahulik ilme näol. Ta ei palunud midagi, lihtsalt istus ja vaatas mööduvat maailma. Ühel päeval kihutas mööda vihane mees hobusel. Ta oli täis rahulolematust ja kibedust, ja nähes vanakest tee ääres, lõi teda piitsaga justkui ilma põhjuseta. Rändur võpatas valu all, kuid ei tõstnud häält. Selle
„Ole õnnelik“ – sisemise tarkuse peegeldus 💖 Read More »
Õpetaja ja õpilane istusid vaikuses templi tagaaias, kus aeg justkui ei tormanud. Aed oli täis õitsvaid puid, tiigi kohal tiirles liblikas ning kergelt liikus tuul, mis paitas mõtteid. Õpilane kõneles lõpuks vaikselt:„Õpetaja… miks ma tunnen, et elan justkui kellegi teise elu? Teen kõike, mida peaksin, aga mu sees on tühjus.“ Õpetaja vaatas teda tähelepanelikult.„Kas sa
Vaikses varahommikus istusid õpetaja ja õpilane mäenõlval. All orus virvendas udu, päike polnud veel tõusnud. Õpilane vaatas eemal helendavat silmapiiri ja küsis: „Õpetaja, miks ma tunnen, et olen kogu aeg kellelegi võlgu? Et keegi nagu kontrollib mind – ütleb, mida ma tohin tunda, uskuda, teha…“ Õpetaja vaikis hetke. Siis murdis ta peopesas lahti väikese pähkli.
Lühilugu “Kes on sinu Jumal?”❤️ Read More »