âArmastus ei seisne omamises, vaid vabastamises.â
â Khalil Gibran
âKui sa armastad midagi, lase see vabaks. Kui ta naaseb, on ta sinu; kui mitte, pole ta kunagi olnud.â
â Richard Bach
Sissejuhatus
On hetki, mil inimene kohtab midagi nii ilusat, et tahaks seda hoida igavesti.
Mitte ainult enda lÀhedal, vaid enda omana.
Ăpilane istus Ă”petaja kĂ”rval ja kĂŒsis vaikselt: âKas armastus tĂ€hendab hoidmist vĂ”i lahtilaskmist? Vahel tundub, et mida rohkem ma kardan kaotada, seda rohkem ma pĂŒĂŒan kinni hoida.â
Ăpetaja vaatas taevasse, kus ĂŒks lind liugles kĂ”rgel.
âSee on kĂŒsimus, millele iga sĂŒda peab ise vastuse leidma,â ĂŒtles ta.
Dialoog Ôpetaja ja Ôpilase vahel
âMiks inimesed hoiavad nii tugevasti kinni sellest, mida nad armastavad?â kĂŒsis Ă”pilane.
âSest nad kardavad kaotada,â vastas Ă”petaja rahulikult.
âJa mĂ”nikord arvavad nad, et armastus tĂ€hendab omamist.â
âAga kas see ei olegi nii?â kĂŒsis Ă”pilane.
Ăpetaja raputas pead. âSee, mida hoitakse liiga tugevasti, lakkab elamast.â
â§
TĂ€hendamissĂ”na â Lind ja puur
(lĂŒhendatud metafooriline lugu)
Ăpetaja jutustas: âElas kord lind, kellel olid kaunid tiivad ja lĂ€ikivad, vĂ€rvilised suled. Ta oli loodud vabalt taeva all lendama ning igaĂŒks, kes teda nĂ€gi, tundis rÔÔmu.
Ăhel pĂ€eval nĂ€gi teda naine ja armus temasse. Ta imetles lindu ja nad lendasid koos taeva all, jagades vaikset Ă”nne.
Aga peagi hiilis tema sĂŒdamesse hirm.
Mis siis, kui lind lendab minema? Mis siis, kui ta kaob?
Ja nii pani ta pĂŒĂŒnised ĂŒles. Kui lind jĂ€rgmisel pĂ€eval tuli, jĂ€i ta kinni. Naine pani ta puuri.
Alguses vaatas ta teda iga pÀev, uhkusega.
Aga tasapisi kaotas lind oma sÀra. Ta ei saanud enam lennata. Ta muutus nÔrgaks ja vaikseks.
Ja ĂŒhel pĂ€eval ta suri.
Naine jÀi kurvaks. Ta ei mÔelnud puurile. Ta mÔtles ainult sellele pÀevale, mil oli nÀinud lindu vabana pilvede vahel.
Siis mĂ”istis ta: teda ei olnud köitnud mitte lind ise, vaid tema vabadus.â
Ăpetaja jĂ€i hetkeks vaikseks.
Tarkusehetk â Ă”petajalt
âArmastus, mis tahab omada, muutub kergesti puuriks,â ĂŒtles Ă”petaja tasakesi.
âJa see, mida armastus pĂŒĂŒab kinni hoida, kaotab oma elu.â
Ta jĂ€tkas: âInimene ei armu ainult teise olendisse. Ta armub tema vabadusse, tema sĂ€ra, tema olemisse.â
LĂŒhike dialoog
Ăpilane kĂŒsis: âKas see tĂ€hendab, et kui me armastame, peame laskma minna?â
Ăpetaja vastas: âSee tĂ€hendab, et me ei tohi teise tiibu murda, et ta meie kĂ”rval pĂŒsiks.â
âAga kui ta lahkub?â kĂŒsis Ă”pilane.
âSiis ta polnudki kunagi sinu oma,â ĂŒtles Ă”petaja rahulikult.
Ăpilase taipamine â integratsioon
Ăpilane mĂ”tles selle ĂŒle kaua. Ta meenutas hetki, mil ta oli hoidnud kinni inimestest, tunnetest ja olukordadest, kartes, et muidu kaob kĂ”ik.
Ta ĂŒtles vaikselt: âVĂ”ib-olla ei tapa armastust mitte lahkumine⊠vaid kinnihoidmine.â
Ăpetaja noogutas. âArmastus hingab vabaduses. Seal, kus on hirm, muutub ta raskeks.â
Ăpilane tundis, et ta mĂ”istis midagi vĂ€ga Ă”rna ja vĂ€ga sĂŒgavat.
Et tÔeline armastus ei seo. Ta lubab lennata.
LÔppmÔtisklus
MĂ”nikord tahab inimene hoida kinni sellest, mis talle kĂ”ige kallim on. Ta kardab kaotada, kardab jÀÀda ĂŒksi, kardab, et ilu kaob.
Aga ilu ei ela puuris. Ta elab liikumises. Ta elab vabaduses.
See, mida me tÔeliselt armastame, ei ole keha ega kuju. See on sÀra, energia, hing, elu ise.
Ja kui me pĂŒĂŒame seda kinni hoida, kaotame just selle, mis meid alguses puudutas.
TÔeline armastus ei seo. Ta usaldab. Ta lubab tulla ja minna.
Sest mÔnikord armastame me kÔige rohkem just seda hetke, mil miski lendas vabalt taeva all.
![]()
![]()
![]()
#elutarkusevahetus

