Ta oli varem pingutanud, et meeldida. Naeratanud veidi rohkem, kui tahtis. Vaikinud, kui süda soovis rääkida. Tahtnud olla kõigile valguseks – isegi siis, kui tema enda tuli hakkas kustuma. Aga mida enam ta õppis iseend kuulama, seda vähem jäi ruumi teesklusele. Ta ei jaksanud enam kanda sõnu, mis polnud ausad. Ta ei suutnud enam seista […]
See, mis jääb aususe juurde🌹 Loe rohkem »
Lugu, mis põhineb sügaval mõttel: iga tõusmine tähendab ka millestki lahtilaskmist — mitte karistusena, vaid kui loomulik osa sisemisest kasvust. Ta ei tundnud end tugevana, kui ta edasi liikus.Ta ei tundnud end vaprana, kui lahti lasi.Ta tundis end… tühjana. Aga mitte katkisena — vaid nagu riiul, kuhu alles tuleb uus raamat.Nagu tuba, millest on viidud
Lühilugu „Iga tõus jätab jälje“🌹 Loe rohkem »
Ühel päeval leidis noor vares vana raamatulehe, mille tuul oli metsas okste vahele kandnud. Leht oli rebitud, poolik, aga seal seisis midagi tähtsat — midagi, mida vares lugeda suutis: „Targad tunnevad maailma seestpoolt.“ See lause pani teda särama. „Ma olengi nüüd tark!“ kraaksatas ta uhkelt. „Ma tean, mida targad teavad!“ Ta kleepis lehe endale tiiva
Metafooriline lugu “Varese sulg“🌹 Loe rohkem »
Ühel hetkel jäi ta seisma. Mitte füüsiliselt, vaid seesmiselt.Kõik näis liikuvat edasi – päevad, inimesed, kohustused –, aga tema tundis, et jääb iseendast maha. Ta ei osanud täpselt öelda, millal see algas.Võib-olla siis, kui ta hakkas rohkem sobituma kui kuulama.Võib-olla siis, kui ta täitis ootusi,kuni kaotas kontakti iseenda vajadustega. Ta märkas, et mõned inimesed tema
Lühilugu “Kes otsib, see märkab”🌹 Loe rohkem »
Ta vaatas teisi. Inimesi enda ümber. Teekaaslasi, võib-olla. Või lihtsalt rändureid samas jões. Mõned sõudsid kiirelt ja sihikindlalt, justkui teades täpselt, kuhu nad liiguvad. Mõned istusid paadis sirge seljaga, rahulikud ja enesekindlad. Mõni näis lausa hõljuvat – nagu vool ise oleks nad kaasa kandnud. Tema paat seevastu kriuksus. Kõikus tuule käes.Ja tema aerud… Üks oli
Minu “päris”paat ja aerud🛶🛶 Loe rohkem »
Ta ei otsinud enam uusi õpetajaid. Ta oli neid juba näinud – neid, kes jagasid tõdesid, õpetusi ja juhendeid. Kes ütlesid, kuidas elada, kuidas hingata, kuidas olla parem.Aga ühel hommikul ärkas ta teadmisega: „Minu kõige püsivam õpetaja on minus endas.“ See polnud plahvatuslik ärkamine, vaid vaikne ja soe taipamine – nagu esimene päikesekiir, mis puudutab
Rännak iseendasse🌹 Loe rohkem »
Oli kord inimene, kellel oli terav haistmine. Mitte ainult lõhnade osas – vaid tunnete osas.Ta tundis õhus ära, kui keegi oli kurb, kui keegi oli armunud või kui keegi varjas midagi. Ühel päeval, kui ta kõndis läbi rahvamassi, tabas ta tuttavat lõhna –see polnud parfüüm ega kohv, vaid midagi pehmet, hägusat ja tugevat korraga. Hirm.
Lühilugu “Lõhnade keel” Loe rohkem »
Humoorika, kuid sügava alatooniga lugu inimesest, kes õppis, et kannatlikkus ei ole lõputu allikas – vaid väärtus, mida tuleb targalt kasutada. See on lugu piiride tundmisest, enesearmastusest ja huumorist keset elu keerukust. Tal oli alati olnud kannatlik loomus.Inimesed ütlesid:“Sa oled ikka nii rahulik. Nagu ei miski ei häiriks sind.”Ta ainult naeratas.Sest tõsi oli – ta
Lühilugu „Kannatlikkuse krediitkaart” Loe rohkem »
Ma ei tea, kas ma kunagi suudan seda täielikult sõnadesse panna, aga ma proovin. Ma räägin sulle tõelisest armastusest – mehe vaatenurgast. Mitte sellest, mida näidatakse filmides või jagatakse sotsiaalmeedias. Ma räägin sellest, mis on sügavam kui roosid, sõnumid ja lubadused. Ma räägin päris armastusest. Mitte kõik mehed ei mõista seda. Ja kui aus olla
Mees, kes elab armastuses, mitte ego varjus💚 Loe rohkem »
Ta ärkas keset ööd — mitte ehmunult, vaid kummalise soojusega rinnus.Alles hetke pärast meenus talle unenägu.Unenägu, kus tema südames elasid mesilased. Väikesed, kuldsed tiivulised, kes ei sumisenud lärmi ega rahutust, vaid lohutust.Nad ei tiirutanud lillede ümber, vaid töötasid vaikselt… tema sees.Tema läbikukkumiste kohal.Tema kaotuste kohal.Tema vaikses nutmises, mis oli voolanud patjadesse, kuhu keegi ei näinud.