đŻïžKadrioru pargis, kus vanade puude all looklevad rajad ja tiigi peegelpinnal sillerdab valgus, istusid Ă”petaja ja Ă”pilane. Pargis oli vaikne, ainult tuule sahin ja lindude kaja tĂ€itsid Ă”hku. Ăpilane tundis, et temas keerlevad kĂŒsimused, millele tal endal vastust polnud.
đŻïžDialoog
Ăpilane: âĂpetaja, vahel tuleb mĂ”te nii ootamatult â justkui sĂ€hvatus. Ma ei tea, kust see tuleb. Kas see on juhus vĂ”i peidus olev teadmine?â
Ăpetaja: âSee, mida sa kirjeldad, on hinge vĂ€lgusĂ€hvatus. Sokrates ĂŒtles: âTarkus algab imestusest.â â Iga taipamine sĂŒnnib hetkest, mil julgeme imestada ja kĂŒsida. Kui sa imestad, avaneb uks.â
Ăpilane: âKas siis taipamine ei ole midagi uut, vaid meenutus?â
Ăpetaja: âPlaton kinnitas: âĂratundmine on meenutamine â hing mĂ€letab seda, mida ta juba kord teadis.â â Seega pole taipamine mitte uus leid, vaid vana tĂ”e Ă€rkamine meis endis.â
Ăpilane: âJa miks need vĂ€lgusĂ€hvatused ilmuvad sageli just siis, kui ma olen ĂŒksi vĂ”i kĂ”nnin?â
Ăpetaja: âNietzsche ĂŒtles: âKĂ”ige suurimad mĂ”tted tulevad jalgsi kĂ”ndides.â â Jalutamine laseb hingel hingata ja mĂ”ttel liikuda. Ka Schopenhauer kinnitas: âSuured mĂ”tted tekivad ĂŒksinduses ja vaikuses.â â Sest seal pole mĂŒra, mis kataks sĂŒdame hÀÀlt.â
Ăpilane: âAga miks vahel nĂ€ib, et taipamine sĂŒnnib tĂ€iesti juhuslikult?â
Ăpetaja: âFrancis Bacon ĂŒtles: âUued avastused ei sĂŒnni mitte sirgjoonelise mĂ”tlemise, vaid juhuse ja ettevalmistatud meele kohtumisest.â â See tĂ€hendab, et sa oled kaua kĂŒpsenud, ja siis, kui juhus puudutab sind, lööb sĂ€de lĂ”kkele. Just seda kirjeldas ka PoincarĂ©: âInspiratsioon tuleb ootamatult, aga ainult sellele, kes on kaua ette valmistanud.ââ
Ăpilane: âKas taipamine on alati minu sees olemas olnud?â
Ăpetaja: âMarcus Aurelius meenutas: âKĂ”ik, mida otsid, on juba sinus eneses â ainult selguseni tuleb jĂ”uda.â â Plotinos lisas: âTaipamine on valgus, mis Ă€kitselt sĂŒttib hinges ja teeb nĂ€htavaks selle, mis oli alati kohal.â Nii ei tule taipamine vĂ€ljast, vaid sĂŒttib sinu enda sees.â
Ăpilane: âJa mis roll on intuitsioonil?â
Ăpetaja: âKant hoiatas: âIntuitsioon ilma mĂ”isteteta on pime, mĂ”isted ilma intuitsioonita on tĂŒhjad.â MĂ”istus ja intuitsioon on nagu kaks tiiba, ĂŒkski ei kanna ĂŒksi. Einstein kirjeldas seda kaunilt: âLoovus on intuitsioon, mis tantsib intellektiga.â Kui nad kohtuvad, sĂŒnnib taipamine, mis on ĂŒhtaegu selge ja elav.â
Ăpilane: âNii et iga vĂ€lgusĂ€hvatus on tegelikult kingitus â meenutus ja juhatus ĂŒhes?â
Ăpetaja: âJust. Ja Ă€ra unusta ka vanarahva tarkust: âHea mĂ”te tuleb hommikuudus vĂ”i töö kĂ€igus.â â Seega ei sĂŒnni taipamine mitte ainult ootuses, vaid ka tegevuses ja igapĂ€eva lihtsuses. Archimedes teadis seda hĂ€sti â ta hĂŒĂŒdis âHeureka!â just siis, kui oli tavalises vannis.â
Ăpilane jĂ€i mĂ”ttesse. Kadrioru tiik sillerdas Ă”htupĂ€ikeses ja hetkeks tundus talle, nagu oleks valgus tema sees sama selgelt sĂŒttinud kui vee pinnal.
KokkuvĂ”te: Taipamised ja intuitsiooni sĂ€hvatused ei ole pelgalt juhus. Need on hinge Ă€rkamised â hetk, mil vana teadmine tuleb nĂ€htavale ja seob end kogemuse, vaikuse ja sĂŒdametarkusega. Need on sillad nĂ€htava ja nĂ€htamatu vahel.
LĂ”ppsĂ”na: Hinge vĂ€lgusĂ€hvatused ei sĂŒnni mitte meie tahtest, vaid meie valmisolekust. Kui sĂŒda on avatud, meel rahulik ja teekond elav, siis sĂ€hvatab valgus meis endis. See on kingitus, mille kaudu elu sosistab: âKĂ”ik, mida otsid, on sinus juba olemas â vaata ja imesta.â
#elutarkusevahetus

