Lühilood

Intervjueerija: Täna on meil au istuda maha Joosepiga – mehega, kelle kohalolu juba ise kannab rahu ja soojust. Joosep, palun räägi, kes Sa tegelikult oled? Joosep: Olen lihtsalt inimene. Mees, kes otsustas ühel hetkel, et elu ei pea olema võitlus ega enesetõestamine. Olen õppinud rohkem kuulama kui rääkima, rohkem andma kui ootama. Ja selles ruumis […]

Kord, kaugel maal, kus tuuled rääkisid puudele lugusid ja öökullid kandsid tarkusi tähtedest, elas vana rändur nimega Elian. Ta polnud kuningas ega tark mees raamatutes, kuid tema silmis peegeldus maailm, mida paljud ei märganud – väikeste tegude suurus. Elianil oli harjumus – igasse külla, kuhu ta sattus, istutas ta ühe tillukese seemne. Ta ei öelnud,

Ühel vaiksel külatänaval elas naine, kelle käed teadsid salakeelt – keelt, mida mõistis isegi see, kes sõnu ei usaldanud. Tema köögist levis igal hommikul lõhn, mis pani isegi kassid ukse taha ritta istuma. Aga see lugu ei ole kassidest. See on temast ja ühest mehest, kelle süda oli sama kinnine kui tema maja uks, mida

Kord sündis inimene, kes juba varakult püüdis teistele meeldida.Ta vaatas, kuidas teised kõndisid, rääkisid, naersid, mida nad kandsid ja kellele nad järgnesid.Ta tegi kõike „nagu peab“, kuni ühel hetkel ei teadnud ta enam, kus lõpevad nemad ja kus algab tema. Aastad möödusid.Ta kogus kiidusõnu, aga ei tundnud end kunagi päriselt nähtuna.Ta täitis ootusi, kuid mitte

Oli kord kuningas, kelle süda oli rahutu. Ta ehitas kindluseid, võitis lahinguid, kogus kroone ja kulda.Aga öösiti ei saanud ta magada. Miski tema sees jäi ikka tühjaks. Kui kõik oli juba vallutatud, küsis ta oma kõige targemalt nõunikult:„Kus peitub rahu?“ Nõunik ütles:„Mine mägede taha. Seal elab mees, kellel pole midagi – aga kelle sees on

Naine istus akna all ja vaatas, kuidas öö vajus linna peale. Tänavalaternad süttisid üksteise järel nagu mõtted, mis kunagi välja ei öeldud. Ta hoidis käes telefoni. Mitte selleks, et helistada. Mitte ka selleks, et keegi helistaks. Lihtsalt selleks, et olla valmis… kui tema helistab. Kuid õhtu möödus vaikselt. Nagu ikka. Ja ometi – kui telefon

Oli kord inimene, kes kandis endas palju unistusi.Ta tahtis lennata, isegi kui tal polnud tiibu.Ta soovis armastada sügavalt ja ehtsalt.Ta igatses reisida – mitte ainult kohtadesse, vaid iseenda sügavustesse.Ta soovis õppida, avastada, jagada oma lugu maailmaga.Tal oli süda täis valgust. Silmad täis lootust.Aga…„Aga mul ei ole piisavalt aega.“„Aga ma ei tea, kas ma olen piisavalt

Ta oli harjunud olema tubli. Abivalmis. Paindlik.Kui keegi küsis, kas tal on aega, ütles ta: „Jah, muidugi.“Kui keegi vajas abi, ütles ta: „Jah, ma saan tulla.“Kui keegi tahtis tema tähelepanu, ütles ta: „Jah, ma kuulan.“ Aga iga „jah“ järel jäi temas midagi kuulamata.Iga kord, kui ta teistele avanes, sulgus ta tasahilju iseenda ees. Ühel hetkel