🔔Kahe käe jõud

Üks preester mõtles kord välja ebatavalise viisi, kuidas vastabiellunutega hüvasti jätta.

Pärast laulatust, kui laul oli vaibunud ja inimesed hakkasid kirikust lahkuma, ütles ta rahuliku naeratusega: „Enne lahkumist on pruudil suur au helistada kirikukella.“

Ta ulatas noorikule jämeda köie, mis rippus kõrgest kirikutornist alla.

Pruut haaras köiest kinni ja tõmbas nii kõvasti, kui suutis. Ta proovis uuesti ja veel kord, kuid kella raske tila ei liikunud. Köis küll pinguldus, kuid tornis valitses endiselt vaikus.

Siis pöördus preester peigmehe poole.

„Võib-olla aitad sa teda?“

Peigmees astus lähemale. Ta pani käed köiele pruudi käte kohale. Nad vaatasid hetkeks teineteisele otsa — ja tõmbasid siis koos.

Köis pinguldus.

Ja äkki hakkas vana kirikukell liikuma.

Hetk hiljem täitis kirikuõue sügav ja selge helin. Kell kandis oma hääle üle küla, üle põldude ja majade, kuulutades kõigile, et üks uus perekond on sündinud.

Rahvas naeratas. Mõni pühkis liigutusest pisara.

Preester vaatas noorpaari ja ütles vaikselt, kuid sõnadega, mis jäid paljudele meelde: „Pidage seda hetke meeles.“

Ta osutas köiele, mida nad mõlemad veel käes hoidsid.

„Kui te mööda eluteed kõnnite, tuleb teil ette päevi, mil elu tundub raske. Mõnikord ei jaksa üks teist kella liigutada. Mõnikord väsib üks ja mõnikord teine.“

Ta tegi väikese pausi ja jätkas: „Aga ärge kunagi unustage — kellad hakkavad helisema siis, kui te koos köit tõmbate.“

Noorpaar vaatas köit, mis nüüd vaikselt liikumatult rippus. Ja nad mõistsid, et abielu ei ole ainult pidu ega ainult lubadus.

See on ühine jõud.

Sest elus ei kõla armastuse kell mitte siis, kui üks pingutab — vaid siis, kui kaks südant tõmbavad samas suunas.

Ja vana kirikukell, mis oli näinud sadu pulmi ja kuulnud lugematuid lubadusi, helises tol päeval veel kaua.

Justkui meenutades kõigile üht lihtsat tõde: kell ei helise ühe käe jõul — ta heliseb siis, kui kaks südant hoiavad samast köiest. 🔔