Lühilood

Kahlil Gibran: “Kui sa kedagi armastad, lase tal minna, sest kui ta naaseb, on ta alati sinu oma. Kui ta seda ei tee, pole nad kunagi olnud”. Lahkuminek armastatust on enamasti raske mõlemale osapoolele. Neile, kes elavad läbi lahusoleku kogemuse, võib armastuse lahtilaskmise kunst tuua lohutust, mõistmist, jõudu ja ehitusplokke, mis on vajalikud nende ellu […]

Õpetaja andis koolis õpilastele järgmise ülesande. Iga laps sai endale ülesande läbiviimiseks puhta paberilehe. Siis palus õpetaja lastel antud paber ära kortsutada, kokku kägardada, visata maha, lüüa seda, peale astuda ning veeretada maas. Ainult katki ei tohtinud nad paberit rebida. Seejärel pidid lapsed oma paberid põrandalt võtma ja selle siis sirgeks siluma. Kõikide laste silutud

Kui armastus tärkab harmooniast, saame tunda edukat elu, rahulolevat elu, kus armastus jätkab süvenemist, sest ei sõltu millestki välisest, vaid millestki seesmisest. Armastus ei sõltu ninast ja nina pikkusest, vaid seesmisest tundest, et kaks südant tuksuvad samas rütmis. See rütm võib edasi kasvada, sel võivad tekkida uued sügavused, uued ruumid. Armastus ei tunne armukadedust, armastus

Jack Kornfield ütleb, et enamikule inimestele on andestamine protsess. Kui teid on sügavalt haavatud, võib andeksandmistöö kesta aastaid. See läbib mitu staadiumi – südamevalu, raev, kurbus, hirm ja segadus- ja lõpuks kui lasete endal tunda seda valu, mida kannate, muutub see vaastavaks südamekergenduseks. Te näete, et andestamine on peamiselt teie enda kasuks, see on viis,

Mõnikord, kui tunneme oma minevikus tehtud tegude pärast häbi või süüd, siis seetõttu, et need teod ei kajasta enam meie väärtusi. Nüüd, kui oma mineviku mina vaatame, ei tunne me tema otsustega seotust. See on tegelikult hea uudis – põhjus, miks minevik meile haiget teeb, on see, et oleme teinud edusamme. Me andsime endast tookord

Neale Donald Walsch on ütelnud: “Endale andestamine on see, et kõik andestused sealt algavadki”. Tihti juhtub meie elus nii, et meid mõistetakse valesti, saame haiget ja meie hinge lüüakse sügavaid haavu või siis kogeme hülgamist. Meil kõigil tuleb õppida andestama, et halb minevikus ei rikuks head tulevikus. Meid inimesi ühendab sarnane omadus, me kõik eksime

Endale andestamine on ravim hingele. See aitab meil paraneda, lahti lasta ja oma eluga edasi minna. Me loome taas ühenduse selle osaga endas, mis alati “annab oma parima”, nagu armastav laps, kes püüab oma vanematele meele järele olla. Jah, me teeme vigu. Jah, me oleme ebatäiuslikud, võrreldes oma täiuslikkuseideaaliga. Jah, mõnikord jääme alla oma ideaalidele,

Tommy Hellsten on kord ütelnud: “See, kes on palju andeks saanud, on ka palju armastanud”. Sa võid arvata, et olemaks võimeline andestama, on kõigepealt vaja saada vabandus, kuid tegelikult ei ole vabandustel midagi pistmist andestamisega ega selle tulemusel saavutatava vabandusega. Kui vaatad oma elu tagasi, võid näha, et mõnikord oled kaubelnud kelleltki välja vabanduse, ent

Mulle meeldib vabadus, mida tunnen, kui heidan endalt kritiseerimise, hirmu, süütunde, vimma ja häbitunde taaga. Siis olen ma võimeline andestama endale ja teistele. Nii saame me ennast vabastada, Ma andestan ümbritsevatele inimestele hea meelega kõik vanad asjad. Ma ei taha enam kauem minevikus elada. Ma andestan ka endale, et olen seda vana taaka nii kaua

Tähtis on meeles pidada, et andestamine ei tähenda kahjuliku käitumise mahitamist. Andestamine on meelepahast lahtiütlemine, mitte eetikast lahtiütlemine. Küps vaimse tegevuse harrastaja võib olla suuteline andestama inimesele, kes talle haiget on teinud, teda isegi armastama, kuid samal ajal veenab ta tedaja kasulik tööriist. Sellest tõusvat tulu kirjeldab mitte enam halba tegema. Targad inimesed kogu maailmas