Charlie Chaplin istus pargipingil, jälgides, kuidas lapsed murul mängisid. Tema iseloomulik kübar ja kepp olid hetkeks unustusehõlmas, kui ta vaikselt naeratas nende rõõmsale sagimisele. Üks väike tüdruk, kelle silmis peegeldus uudishimu ja lapsemeelne julgus, astus tema juurde.
„Kas te olete see mees, kes teeb filme, kus inimesed naeravad?“ küsis tüdruk, käes lõngaga seotud õhupall.
Chaplin naeratas veelgi soojemalt ja noogutas. „Jah, tütreke, olen tõepoolest see mees.“
Tüdruk kõhkles hetkeks, nagu kaaludes, kas võib küsida midagi tähtsat. Lõpuks julges ta öelda: „Aga miks te teete filme, kus inimesed naeravad, kui maailmas on nii palju kurbust?“
Chaplin vaatas teda mõtlikult, tõstes aeglaselt oma keppi, et sellega kergelt õhku viibata, nagu juhatades nähtamatut orkestrit. „Sest,“ ütles ta õrnalt, „naeratus on kõige odavam kingitus, mida ma saan anda. Selle jaoks pole vaja rikkust ega suuri sõnu. Ainult väikest südamest tulevat naeratust.“
Tüdruk vaatas teda suurte silmadega, justkui püüdes tema sõnade sügavamat tähendust mõista. Chaplin jätkas: „Naeratus on kingitus, mis ei maksa midagi, aga võib muuta maailma. See on midagi, mis ühendab meid ja annab lootust. Kui ma suudan ühe inimese naeratama panna, olen teinud midagi, mis võib muuta tema päeva – ja võib-olla isegi tema elu.“
Tüdruk noogutas, nagu mõistes äkitselt maailma lihtsat ja kaunist saladust. Ta tõstis oma õhupalli kõrgemale ja naeratas. Chaplin vastas naeratusega, mille soojus tundus täitvat kogu pargi.
Selle hetkega tundus, nagu oleks kurbus korraks taandunud, jättes ruumi ainult lootusele ja rõõmule.
