Elutõde

Ühe kogukonna viimasel kuningal oli kümme metsikut koera. Ta kasutas koeri vigu teinud sulaste piinamiseks.

Ühel sulasel oli oma arvamus teatud asja kohta, aga see ei meeldinud kuningale mitte üks raas. Nii käskis ta sulase metsikutele koertele visata.

Sulane mainis kuningale: „Ma olen teeninud teid kümme aastat ja teie tahate mind koertele toiduks visata? Palun andke mulle kümme päeva aega, enne kui lasete seda teha.”

Kuningas andis selleks loa.

Sulane läks koerte eest hoolt kandva valvuri juurde ja ütles talle, et ta soovib järgmised kümme päeva koerte eest ise hoolt kanda.

Valvur oli hämmingus, kuid ta oli nõus ja sulane pühendas end koerte söötmisele, puhastamisele, pesemisele ja muudele tegevustele.

Kui kümme päeva möödas oli, käskis kuningas sulase karistuseks koertele visata. Kui sulane vabastati, olid kõik üllatunud, kui nägid, kuidas aplad koerad lihtsalt sulase jalgu lakkusid!

Kuningas hämmingus nähtu pärast uuris:

“Mis on minu koertega juhtunud?”

Sulane vastas: „Teenisin koeri ainult kümme päeva ja nad ei unustanud minu teenuseid. Ma teenisin teid aga kümme aastat ja te unustasite kõik, minu ühe ainsa väikese eksimuse eest!”

Kuningas mõistis oma viga ja käskis sulase vabastada.

See lugu on sõnum kõigile neile, kes unustavad head ja kvaliteetsed toimingud, mida teine inimene nende heaks teinud on, niipea kui inimene nende suhtes väiksemagi vea teeb, mis haiget tegi.

Ajatud lood