Eesti vanarahvas on öelnud: „Elu ei oota, vaid voolab.“ Hetk on nagu jõgi – sa ei saa sellesse kaks korda astuda samamoodi. Ja ometi jätame sageli tantsimata, laulmata või kallistamata, sest ootame homset, paremat aega või lubatud tulevikku. Kuid tõde on, et homne ei pruugi tulla. On vaid see samm, see hingetõmme, see tants.
Dialoog
Õpilane: Õpetaja, miks sa ütled alati, et elu on praegu? Kas tulevik ei ole siis oluline?
Õpetaja: Tulevik on nagu horisont – ta juhatab meile teed, aga me ei ela seal. Elu sünnib hetkes, iga hingetõmbega. John Lennon ütles: „Elu läheb edasi, kuni me plaanime tulevikku.“ Kui elame ainult plaanides, jääb elu ise meist mööda.
Õpilane: Aga kui ma ootan kedagi või midagi – kas pole siis tark hoida end tagasi?
Õpetaja: Mõtle sellele, mida ütles üks tantsija: „Ühe hetkega elatakse elu.“ Kui kutse elu tantsule tuleb, ära vasta: „Ma ei saa, sest tulevik ootab.“ Otsi rütm just praeguses hetkes. See on ainus aeg, kus sa saad päriselt elada, armastada ja luua.
Õpilane: Kas see tähendab, et ma ei peaks üldse tulevikku vaatama?
Õpetaja: Ei. Tulevikku võib vaadata, aga teda ei tohi kummardada. Laozi on öelnud: „Kes elab minevikus, on kurb; kes elab tulevikus, on rahutu; kes elab hetkes, on rahus.“
Tulevik on külv, aga praegune hetk on lõikus. Kui elad siin ja praegu, siis tulevik kasvab sellest loomulikult välja.
„Hetke tants“ tuletab meile meelde, et iga päev on kingitus. Tulevik ei ole kunagi siin – ainult olevik on. Kui sa valid tantsida, naerda või lihtsalt olla kohal praegu, siis oled sa tõeliselt elus.
Õpetaja: Pea meeles, õpilane – elu ei ole kusagil mujal kui siin ja praegu. Kui muusika kõlab, astu tantsima. Homme võib olla juba hilja.