Kauges ajastus, kui aeg polnud veel nii kiire ja maailm hingas looduse rütmis, kohtusid kaks hinge – Kaie ja Alar. Nad ei olnud kunagi varem teineteist näinud, kuid kui nende pilgud kohtusid, tundsid nad kummalist soojust, nagu vana tuttava naeratust üle aja ja ruumi piiri. See polnud pelgalt juhus, vaid midagi, mis tundus ürgselt tuttav.
Kaie küsis: “Kas me oleme varem kohtunud? Sinu silmad räägivad lugusid, mida ma olen kuskil kuulnud.“
Alar naeratas: “Ma ei tea, kus ja millal, aga minu hing mäletab sinu oma.“
Päevad muutusid nädalateks ja nädalad kuudeks. Nad ei jaganud ühiseid juuri ega päritolu, kuid nende sidet tugevdas midagi, mis ei allunud aja ega ruumi reeglitele. Nad mõistsid teineteist sõnadeta, jagasid unistusi ja vaikushetki, mis olid täis tähendust.
Kaie küsis ühel vaiksel õhtul: „Kuidas see võimalik on, et ma tunnen end sinuga rohkem kodus kui oma pere keskel?“
Alar vastas: „Veresugulused tulevad ja lähevad, kuid hingesugulased on meiega alati, olenemata eludest, mida me elame. Meie side on midagi, mis on ajatu.“
Aastad möödusid, nende teed hargnesid ja ristusid taas. Mõnikord olid nad üksteisele lähedal, teinekord aga kaugemal. Kuid nad teadsid, et nende side ei sõltu ajast ega kohtadest. Isegi pikkade lahusolekute järel jätkasid nad sealt, kus pooleli jäid, nagu aeg poleks kunagi vahele astunud.
Kaie ja Alar mõistsid lõpuks, et hingesugulaste vahel pole oluline mitte füüsiline lähedus, vaid nende sügavam side, mis kestab üle elu ja surma piiride.