Hinnangute andmise ohtudest

Igaühel on asjadele, olukordadele ja nähtustele oma vaatenurk. Üks viis kuidas säilitada neutraalne suhtumine, on meeles pidada, et inimesed näevad elu läbi erinevate vaatevinklite ja need ei pruugi meie omadega sarnaneda.

Metafooriline lugu neljast vennast

Elas kord üks mees, kellel oli neli poega.

Soovides neile õpetada liiga kiire hinnangu andmise ohtudest, otsustas ta saata igaüks neist üksteise järel teele kaugel asuva õunapuu juurde. Laste ülesanne oli jälgida nelja aastaaega oma vaatenurgast ning õppima tundma, tajuma ja… nii kevadet, suve, sügist ja talve läbi oma isikliku kogemuse.

Pojad külastasid puud igaüks eri aastaajal – esimene poeg talvel, teine kevadel, kolmas suvel ja neljas poeg sügisel.

Lõpus kutsus isa oma lapsed kokku ja küsis neilt, mida nad reisil õunapuu juurde näinud olid.

Poeg, kes oli talvel reisinud, kirjeldas puud kui krussis, väändunud ja viljatut puud, mis seisis karmilt ja inetult vastu lumist maad ja lumi lamas puu igal oksal.

Poeg, kes kevadel vaatama läks, ei nõustunud talvel reisinud venna ütlusega. Ei, ütles ta, puu näis olevat täis lootust ja lubadust, okste ääres olid rohelised pungad.

Kolmas poeg, kes oli suvel reisil käinud, ei nõustunud teiste vendade. Õunapuu, mida ta oli näinud, oli kaetud kaunite roosakate õitega, mis nägid imelised välja ja lõhnasid jumalikult.

Lõpuks ei nõustunud viimane poeg, kes oli selle teekonna sügisel ette võtnud, kirjeldas sama puud, mis oli täis magusaid ja maitsvaid õunu, mis maitsesid paremini kui kõik, mida ta oli varem söönud. Sügise ehteks on looduse värviküllus. Aga ka küpsus ja väärikus, millega kaasneb veel praktiline tähendus – meie toidulauda rikastavad sügisannid.

Kui kõik neli pojaga olid oma loo rääkinud, ütles isa, et neil kõigil on õigus, sest nad olid näinud ainult ühte hooaega õunapuu elust.

Ta selgitas oma poegadele, et sellisel viisil on rumal ja võimatu kellegi või millegi üle kohut mõista. Igal aastaajal on omad võlud ja rõõmud, millega üllatada. Igal aastaajal on puu erisugune. Mõnele meist meeldib kevad ja tärkav loodus, mõnele soe suvi ja palju päikest, mõnele mõtlik sügis, aga mõnele hoopis külm talv ja kohev lumi.

Millegi olemust, olgu selleks puu või kaasinimene, saab mõõta alles tervikuna, aasta lõpus, olles seda täies mahus näinud.

Loo moraal:

Püüdke mitte teatud uskumustest liiga palju kinni pidada. Me kõik usume millessegi, kuid mida rohkem me oma uskumustesse usume, uskudes, et kõik on võimalik ja mida avatumad oleme, seda paindlikumaks muutuvad meie hoiakud ja teod. Kui olete kunagi pidanud vaidlema inimestega, kes on täiesti veendunud, et neil on õigus, siis teate, et sellel pole mõtet. Nad ei tunnista kunagi, et võimalikud on ka teised vaatenurgad, mis erinevad nende omast. Tavaliselt nimetame selliseid inimesi paindumatuteks, kitsarinnalisteks või nende kinnisideeks.

Meil kõigil on oma teekond, oma arusaam olevast ja iga isiksus on ainulaadne…

Jah, igaühel on oma versioon. Iga inimene tajub isemoodi. Miks? Sest me ehitame oma elu üles omaenese taju järgi. Me ehitame selle üles nii, et omandada kogemus, õppida tundma, et mõista, mida meil on vaja ümber kujundada. Igaüks teeb seda omamoodi, olenevalt sellest, kes ta on.

Keelduge enda, elu või teiste inimeste üle kohut mõistmast üheainsa vea või keerulise aja põhjal.