Sally oli vaid kaheksa-aastane, kui kuulis, kuidas emme ja issi rääkisid tema väikesest vennast Georgist. Nad rääkisid, et vennal on elujõud käärima löönud. Et ta vend on väga haige ja tema elu päästmiseks olid vanemad teinud kõik, mis vähegi võimalik. Ainult väga kallis operatsioon võiks teda nüüd aidata. Ta kuulis, kuidas isa ütles seda meeleheitlikult sosistades: “Ainult ime võib teda nüüd päästa.”
Sally läks oma magamistuppa ja tõmbas oma rahakassa Notsu peidukohast välja. Ta raputas kõik sinna kogutud sendid ja mündid põrandale ning luges need hoolikalt kolm korda üle. Sidus siis mündid rätikusse, väljus korterist ning suundus nurga taha asuvasse apteeki.
Sally ootas kannatlikult, et apteeker talle tähelepanu pööraks, aga kahjuks oli ta liiga hõivatud teise kliendiga. Väike tüdruk liigutas oma jalgu, et tekitada müra, köhis, kuid ka see ei aidanud. Lõpuks koputas ta klaasiletile. “Ja mida sa tahad?” küsis apteeker tüütu hääletooniga. “Näed ju, et ma räägin oma vennaga.”
“Ei…noh …jah… ma tahan teiega ka oma vennast rääkida,” vastas Sally samal nördinud toonil. “Ta on haige… ja ma tahan osta talle imerohtu.”
“Ma palun andeks,” ütles apteeker.
“Mu isa ütleb, et ainult ime võib teda nüüd päästa … kui palju siis imerohi maksab?”
“Me ei müü siin imerohtusid, väike tüdruk. Ma ei saa sind kuidagi aidata.”
“Kuulge, mul on raha selle eest tasumiseks. Öelge lihtsalt, kui palju see maksab?”
Soliidse välimuse ja riietusega klient kummardus ja küsis tüdrukult: “Millist imerohtu su vend vajab?”
“Ma ei tea täpselt,” vastas Sally silmis pisarad. “Ma tean ainult, et ta on raskelt haige ja emme ütleb, et ta vajab abi operatsiooni näol. Kahjuks mu vanematel pole võimalik operatsiooni eest maksta, aga minul on raha olemas.”
“Kui palju sul on?” küsis soliidne mees.
“Dollar ja üksteist senti,” vastas Sally uhkelt. “Ja see on kogu raha, mis mul olemas on?” uuris mees.
“Noh, milline juhus,” muigas mees. “Dollar ja üksteist senti … väikevenna päästmiseks mõeldud on imetäpne hind.” Ta võttis tüdruku raha ühte kätte ja haaras teise käega tema käest ja ütles: “Vii mind sinna, kus te elate. Ma tahan näha su venda ja kohtuda su vanematega.”
See soliidse välimusega härrasmees oli doktor Carlton Armstrong, tuntud kirurg, kes oli spetsialiseerunud selliste probleemide, nagu mu vennal oli, lahendamisele. Doktor Amstrong tegi vennale vajamineva operatsiooni täiesti tasuta. Peagi oli mu vend Georg jälle tagasi kodus ja ta paranes teda vaevanud haigusest kiiresti ja tüsistusteta.
Emme ja issi rääkisid rõõmsalt sellest operatsioonist ja paranemisest. Neid tegi rõõmsaks poja kiire tervenemine ja tema silmade sära. Samuti olid nad ülimalt tänulikud doktorile, kogu töökale, professionaalsele ja südamlikule personalile igati toetava suhtumise eest.
“See operatsioon,” sosistas emme. “see on nagu ime. Huvitav, kui palju see maksma oleks läinud?”
Sally naeratas omaette. Ta teadis täpselt, kui palju see ime maksis … üks dollar ja üksteist senti … pluss väikese tüdruku usk.
Fernando de Rojas on kord kirjutanud: “Arsti näo rõõmus ilme on haige tervenemise algus.”