Ühel vanal õpetajal, Abdullal, oli noor õpilane, kellega nad hakkasid teistele silma kui naljakalt kontrastne paar. Õpetaja oli vana, ta tervis polnud enam suurem asi, kuid temast kiirgas aina rõõmsameelsust. Õpilane seevastu oli kaunis nooruk parimais aastais, kuid nägi alatasa välja tusase ja tülpinuna. Teistele õpilastele tundus see kentsakas ja nad küsisid õpetajalt: “Milles on teie alatise hea tuju saladus?”
Õpetaja vastas: “Igal hommikul küsin endalt: Abdulla, mida sa soovid tänaseks, kas tusatuju või valgustatud meelt?”
Nii juba seitsekümmend aastat ja veel kordagi pole mulle tundunud, et tahaks tusatuju.
Autor teadmata