Oli kord naine nimega Elen, kes tundis, et tema elu on täidetud pideva võitluse ja raskustega. Iga solvang, kriitika või halb sõna, mis tema suunas saadeti, jättis jälje tema südamesse. Ta püüdis alati end kaitsta – tõestada oma väärtust, selgitada oma tegusid ja võidelda oma koha eest teiste eludes. Kuid mida rohkem ta püüdis, seda rohkem tundis ta end tühjana.
Ühel päeval, kui Elen istus üksinda oma lemmikkohas järve ääres, märkas ta peegeldust rahulikust veest. See tundus talle sama sügav ja selge kui tema enda mõtted. Elen sulges silmad ja kuulas vaid vaikust. Seal, selle peegelduse keskel, sündis mõte:
“Miks ma lasen välisel maailmal oma sisemist rahu määratleda? Miks ma vastan igale sõnale, mida mulle öeldakse, ja kannan iga koormat, mida mulle antakse?”
Sellest hetkest alates hakkas Elen elama teisiti. Ta otsustas, et igal sõnal ja teol, mida teised talle suunasid, polnud automaatselt õigust tema südamesse siseneda. Ta õppis tegema vahet sellel, mis oli tema jaoks oluline, ja sellel, mis oli lihtsalt teiste inimeste emotsionaalne pagas.
Kui keegi teda solvas, vaatas Elen neile rahulikult otsa ja mõtles: “See pole minu oma. See kuulub sulle.” Kui keegi tõi tema ette kaebusi või negatiivsust, mis polnud tema vastutus, ütles ta rahulikult: “Mul on kahju, aga ma ei saa seda kanda.”
Ta lõpetas teiste elude üle muretsemise ja hakkas keskenduma iseendale – sellele, kuidas ta saaks oma energiat hoida ja kasvatada, kuidas avastada enda sisemist valgust ja rahu. Elen mõistis, et iga päev oli võimalus areneda ja avastada oma tõeline olemus.
Ta lõpetas oma au kaitsmise ja selgituste andmise, sest mõistis, et tõeline eneseväärikus ei vaja kaitsjaid ega tõestusi. Kui keegi tema ellu ei sobinud, lasi ta neil minna, öeldes: “Olgu sinu tee õnnistatud.” Kui keegi lõpetas temaga rääkimise, võttis ta seda kui märki, et nende teed olid lahku läinud – mitte valu, vaid austusega.
Elen avastas, et tema kõige olulisem töö oli õppida iseennast tundma ja austama. Iga päev muutus ta oma eksperimentiks, iga päev õppis ta midagi uut enda ja elu kohta. Ta leidis, et tema rahu ei sõltunud välisest maailmast, vaid tema enda otsusest keskenduda oma sisemaailmale ja lubada Jumala ja armastuse valgust enda sees särada.
Lõpuks mõistis Elen, et ta ei pea enam olema see, kes ta oli eile. Iga päev oli uus võimalus saada kellekski paremaks, õppida midagi uut ja olla õnnelik lihtsalt sellepärast, et ta on elus. Ta lõpetas elu nägemise kui võitlust ja hakkas seda nägema kui avastust – täis valgust, rahu ja piiritut armastust.
Moraal: Tõeline rahu tuleb siis, kui otsustame mitte olla teiste sõnade, emotsioonide või ootuste vangid. Iga päev on uus võimalus keskenduda oma sisemaailmale, kasvada ja särada oma valguses. Elu ilu peitub otsuses elada armastuse, rahu ja iseenda austusega. 
See lugu on sügavalt inspireeriv! 
See annab meile õppetunni, kuidas võtta kontroll oma emotsionaalse heaolu üle, lastes lahti sellest, mis ei teeni meie rahu ja kasvu. Eleni teekond eneseleidmise ja rahu poole näitab, et tõeline tugevus peitub mitte reageerimises, vaid valikutes. See lugu innustab meid mõtlema, kuidas elada oma elu sihipäraselt, keskendudes sellele, mis on tõeliselt oluline, ja loobudes sellest, mis meid ainult kurnab.
Lugu kutsub meid üles olema ausad iseenda suhtes ja väärtustama oma energiat, rahu ning sisemist valgust. See on meeldetuletus, et me ei pea olema täna sellised, nagu olime eile, ja et iga päev on uus võimalus kasvada ja õnnelik olla. 
