Kaisa istus kohvikus ja segas aeglaselt oma kohvi. Ta oli vÀsinud, kurnatud ja tundis, et elu pole Ôiglane. Ta nÀgi sotsiaalmeedias inimesi, kes reisisid, ehitasid oma unistusi ja paistsid Ônnelikud. Aga tema? Tema oli endiselt kinni samas rutiinis, samades kaebustes, samades kahtlustes.
Tema sÔbranna Laura istus tema vastas ja jÀlgis teda vaikides.
âMiks kĂ”ik teised saavad oma elu elada, aga mina jÀÀn alati samasse kohta kinni?â ohkas Kaisa.
Laura naeratas kergelt ja ĂŒtles rahulikult: âSinu elu on su enda looming. Ăra sĂŒĂŒdista teisi, kui sulle ei meeldi, mida oled loonud.â (Wayne Dyer)
Kaisa kortsutas kulmu.
âAga kuidas ma saan seda muuta? Ma pole sĂŒndinud Ă”igete vĂ”imalustega. Ma pole nii julge nagu sina.â
Laura nÔjatus ettepoole.
âKui sa ei taha oma elu juhtida, siis keegi teine teeb seda sinu eest.â (Napoleon Hill)
âKui sa ei taha midagi muuta, siis Ă€ra kurda, et kĂ”ik jÀÀb samaks.â (Socrates)
Kaisa vaikis. Oli tÔsi, et ta oli alati oodanud, et elu muutuks ise. Aga kas ta oli ise kunagi teadlikult tegutsenud, et midagi pÀriselt muuta?
Laura jĂ€tkas: âSa oled tĂ€na seal, kuhu su eilsed mĂ”tted ja teod sind tĂ”id.â (James Allen)
Kaisa tundis, kuidas need sĂ”nad tabasid teda sĂŒgavalt. Kui tema eilne elu oli toonud ta siia, siis kas tema homne elu sĂ”ltus sellest, mida ta tĂ€na teeb?
Ta tÔstis pilgu ja vaatas Laurale otsa.
âAga ma ei tea, kust alustada…â
Laura naeratas ja pani kÀe ta Ôlale.
âTark ei otsi sĂŒĂŒdlast, vaid otsib lahendust.â (Konfutsius)
Kaisa hingas sĂŒgavalt sisse. Ta mĂ”istis, et tema elu ei muutu ĂŒleöö. Aga ta sai teha ĂŒhe vĂ€ikese sammu â just tĂ€na.
Ja see esimene samm oli lĂ”petada sĂŒĂŒdistamine ja hakata vastutust vĂ”tma.
Moraal:
Elu ei juhtu sinuga â sa lood selle oma mĂ”tete ja tegudega.
Kui sa ei muuda midagi, jÀÀb kÔik samaks.
Selle asemel, et sĂŒĂŒdistada olusid, otsi viise, kuidas oma elu ise kujundada.
Kas oled kunagi tundnud, et oled oma elus kinni jÀÀnud? Mis aitas sul vÔtta vastutuse ja teha esimese sammu muutuse suunas?