Oli kord mees nimega Dario, kes elas linnas, kus igaühe väärtust mõõdeti sellega, kui palju kulda ta omas või kui kõrgele ta oli elus jõudnud. Dario oli osav peeglikunstnik – ta lihvis ja kaunistas peegleid, nii et need peegeldasid maailma veelgi ilusamana, kui see tegelikult oli.
Kuid üks asi vaevas teda – kuigi tema peeglid olid kaunid, nägi ta igas näos, mis neisse vaatas, kas kadedust või uhkust. Inimesed ei vaadanud peeglisse, et näha iseennast, vaid selleks, et võrrelda end teistega. „Kas ma olen ilusam? Rikkam? Olulisem?” küsisid nad endalt.
Ühel päeval tuli Dario juurde vana naine, kelle silmad olid targad ja rahulikud. Ta ulatas talle kuldse tööriista ja ütles: „Miks sa peegeldad seda, mida inimesed niigi näevad? Loo neile peegel, mis näitab seda, mida nad nägema peaksid.“
Dario mõtles kaua ja hakkas siis meisterdama uut peeglit. Kui see lõpuks valmis sai, polnud see tavaline peegel – see ei peegeldanud välist ilu ega rikkust. See näitas inimese hinge – tema hirme, tema unistusi, tema tõelist olemust.
Kui linnarahvas peeglisse vaatas, olid mõned ehmunud, sest nad nägid seal mitte oma kulda ega uhkust, vaid oma kade meele ja rahulolematuse varje. Kuid need, kes julgesid sügavamalt vaadata, hakkasid muutuma. Nad mõistsid, et nende väärtus ei sõltu teistest, vaid sellest, milline inimene nad tegelikult olid.
Peagi ei vajanud keegi enam peeglit selleks, et tunda end väärtuslikuna – nad õppisid nägema oma tõelist sära ka ilma välise kinnituse ja võrdluseta.
Ja Dario mõistis, et suurim kunst ei ole mitte peeglite loomine, vaid inimeste aitamine näha end sellisena, nagu nad tõeliselt on – väärtuslikud, piisavad ja alati võimelised kasvama.
Sest inimese loomus ei ole kivisse raiutud – see on meistriteos, mida saab kujundada armastuse ja kaastundega.
