Pärimustarkus: „Mõnes asjas oled õpetaja, mõnes oled õpilane – ja see on täiesti normaalne.“
Naine istus vana tamme all ja vaatas, kuidas tuul sahistas lehtedes. Elu tundus korraga nii tuttav ja nii võõras. Mõnikord tundis ta end küpsena, täis elutarkust ja sügavaid taipamisi. Teinekord aga tabas ta end lapsemeelsetest mõtetest, nagu oleks mingi osa temast ikka veel see väike tüdruk, kes jooksis suveõhtutel paljajalu ja naeris ilma põhjuseta.
„Kas me üldse kunagi päriselt kasvame? Või lihtsalt muutume kihiti, ebaühtlaselt, mõnes kohas targemaks ja mõnes kohas jääme igavesti lapsed?“
Ta oli aastatega õppinud, et kasv ei ole sirgjooneline, vaid see on nagu mosaiik – erinevatest tükkidest koosnev pilt, mille kujunemine võtab aega.
Mõnes maailmas oli ta küps.
Ta oskas teha tarku otsuseid, võtta vastutust ja seista kindlalt oma tõe eest. Ta teadis, kuidas hoida tasakaalu, kuidas leida rahu ka tormistes aegades.
Teises maailmas oli ta veel laps.
Mõned hetked toitsid temas olevat väikest tüdrukut, kes vajas ikka veel julgustust ja kinnitust. Oli valdkondi, kus ta kartis eksida, kus ta vajas kellegi tuge, et edasi liikuda.
Minevik, olevik ja tulevik segunesid temas.
Mõnikord tõmbas minevik ta tagasi – vanad haavad, lahendamata küsimused, mälestused, mis elasid sügaval tema rakkudes. Teinekord haaras tulevik teda käest ja viis ootamatute unistuste ja soovide poole. Ja siis oli olevik – ainus hetk, kus kõik need kihid teda samal ajal vormisid.
Kasvamine ei tähenda täiuslikuks saamist. See tähendab kihistumist, muutumist, tagasiminekuid ja edasiliikumisi.
Ava mõistis, et ta ei pea olema “valmis”, sest inimesed ei ole kunagi täiesti valmis – me oleme alati pooleli.
Ja selles peitus elu ilu. Kasvada nii, nagu loodus seda ette näeb – mitte sirgjooneliselt, vaid kihiti, hetke ja olukorra järgi.
Moraal: Me ei kasva ühtlaselt ega sirgelt. Me areneme kihiti, eri suundades, erineva kiirusega. Mõnes asjas oleme vanad hinged, teises veel alles lapsed. Ja see ongi elu – pidevas liikumises, pidevas tasakaalu otsingus, pidevas muutumises.
Kas oled tundnud, et mõnes eluosas oled küps ja teadlik, aga mõnes muus veel täiesti algaja? Mis sind on aidanud leppida sellega, et kasvamine pole kunagi ühtlane?
See lugu peegeldab sügavat põhiõpetust elu, enesearengu ja inimese mitmekihilise olemuse kohta. Selle keskne põhimõte on see, et kasvamine ei ole sirgjooneline protsess, vaid mosaiik erinevatest kogemustest, emotsioonidest ja teadmistest, mis vormivad inimest pidevas muutumises.
Selles loos kajastub pärimustarkus järgmiselt:
✔ Kasvamine pole sirgjooneline – see on kihiline, ebaühtlane ja pidev protsess.
✔ Minevik, olevik ja tulevik elavad meis korraga – tasakaal nende vahel toob rahu.
✔ Inimene on mitmekihiline – mõnes asjas oleme küpsed, mõnes veel alles kasvamas.
✔ Täiuslikkust pole vaja saavutada – elu ilu peitub muutumises ja õppimises.
💡 Lõplik pärimustarkus:
“Elu ei ole valmis pilt – see on mosaiik, mida sa kogu elu kokku paned.”