„Meister, õpeta mind andestama!“
Õpilane oli siiras. Tema silmis peitus valu, mida ta oli kaua kandnud.
Meister vaatas teda vaikselt ja küsis rahulikult:
„Enne kui õpetan sind andestama, ütle mulle — miks sa hoiad endas süüdlast?“
Õpilane jäi vait.
Meister jätkas: „Kui sa ei süüdista, pole sul midagi andestada.
Andestus on raviv, jah… aga tõeline vabadus sünnib siis,
kui sa ei tee haava iseenda mõtetega sügavamaks.“
„Aga kui keegi on mulle päriselt haiget teinud?“ küsis õpilane.
„Siis vaata — mitte ainult nende tegu, vaid ka oma ootust.
Vaata, kui kaua sa oled kandnud minevikku oma südames,
nagu oleks see midagi, mida pead iga päev uuesti lahti pakkima.“
„Ja mida ma siis teen?“ sosistas õpilane.
Meister naeratas.
„Sa ei pea unustama. Aga sa saad otsustada mitte enam siduda end selle looga.
Kui lased süüdistusel minna, ei ole sul vaja andestada —
sest su süda on juba vaba.“
✨ Mõtisklus: Andestamine ei ole nõrkus.
See on julgus mitte jääda sinna, kuhu sind kord haavati.
Kui sa enam ei süüdista, ei pea sa enam vabandust otsima.
Sa lihtsalt oled… vaba.
See lugu ei sunni, vaid õrnalt äratab.
Ta ei jaga moraali, vaid kutsub mõtlema teistsugusest teest – kergemast, helgemast.