Oli kord mees, kes kõndis läbi maailma liiga suures ülikonnas, lohakalt seatud kikilipsuga ja viltune kübar peas. Tema jalad ei osanud kõndida sirgelt, aga südames oli sirge tee – läbi naeru kurbuse keskele. Tema nimi oli Charlie. Charlie Chaplin.
Ta ei olnud sündinud kuldse lusikaga, vaid vaesusesse, kus vahel tuli nälgida, et elu mõistetavaks muuta. Tema ema laulis laval, isa kadus, kui ta oli veel väike. Lapsena õppis ta kõige olulisemat – et kui sa ei saa maailma muuta, siis sa saad panna selle hetkeks unustama, kui oskad seda naerma panna.
Kuid Charlie ei loonud lihtsat naeru. Tema naer tuli pisarate vahelt, tühja taldriku tagant, inimliku üksinduse seest. Tema vaikivad filmid rääkisid rohkem kui paljude teiste karjed – sest tema kehastatud väike hulkur ei naernud mitte kunagi teiste üle, vaid koos nendega. Ta kummardas elu lihtsuse ees, väänas naljaks selle valud, ja seisis alati väikese mehe poolel.
Kui maailm muutus külmemaks, ja inimesed hakkasid kartma neid, kes ütlesid tõtt, siis Chaplinit hakati jälitama – tema ei olnud lihtsalt koomik, vaid sõnumikandja. Ta ütles:
„Ilma armastuseta kaob elu mõte. Naer ilma armastuseta on kibe. Aga koos – on see raviv.“
Charlie oskas teha filmi, kus jalaga lüüakse tagumikku – ja samas näidata, et inimene võib väärikuse säilitada ka tolmus.
Tema suurim kunst oli inimlikkus. Ta ei olnud tähtis mees. Ta oli tähtsaks saanud, sest oskas olla inimene nende seas, kes otsisid lohutust ja valgust.
Ta ei surnud kunagi lavalt minnes. Ta jäi igaveseks ekraanile – sinna, kus silmad veel märjad ja süda vajab pehmust.
Naer pole põgenemine valust. Naer on valgus, mis aitab meil pimedusest läbi minna.
Ma kõnnin vihmas, et keegi ei näeks mu pisaraid.