Oli kord linn, kus kõik majad olid ehitatud peeglitest. Iga tänav, iga hoone ja isegi taevas peegeldas seda, kes sinna sisse astus. Inimesed elasid seal ja vaatasid ennast iga päev – mõned tundsid end ilusate ja edukatena, teised aga nägid vaid oma puudusi.
Ükskord tuli linna rändur, kes ei kandnud midagi muud peale lihtsa rüü ja vaikse naeratuse. Ta kõndis läbi peeglitest linna, kuid ei vaadanud kordagi oma peegelpilti. See ajas linnaelanikud segadusse.
„Miks sa ei vaata ennast?“ küsis üks naine, kes oli harjunud iga päev oma peegelpilti imetlema.
Rändur naeratas. „Sest ma ei ole see, mida peegel mulle näitab,“ vastas ta.
„Aga kuidas sa siis tead, kes sa oled?“ küsis üks mees, kes veetis tunde oma kortsude ja hallide juuste uurimisega, otsides nooruslikkust, mis oli peeglist kadunud.
„Sest tõeline mina ei ela peeglis. Tõeline mina elab minu tegudes, minu südames ja selles, kuidas ma teisi inimesi kohtlen,“ vastas rändur rahulikult.
Linnaelanikud vaatasid teda hämmeldunult. Esimest korda mõistsid nad, et peeglid olid neile näidanud ainult illusiooni – pealiskaudset pilti, mis ei peegeldanud nende tõelist väärtust.
Üks naine langetas pilgu oma kätele ja mõistis, et need käed olid aidanud paljusid, isegi kui peegel ei olnud seda kunagi näidanud. Üks vanem mees taipas, et tema tarkus ja headus olid palju väärtuslikumad kui tema kortsud.
Ja nii, ühel päeval, hakkasid inimesed ükshaaval peegleid eemaldama. Nad ei kartnud enam seda, mida nad peeglist näha võivad, sest nad teadsid nüüd, et tõeline ilu ja väärikus ei ole see, mis peegeldub tagasi, vaid see, mis kiirgab seestpoolt.
Sest illusioon võib näidata välispinda, kuid ainult süda näitab tõelist olemust.
