Nad kohtusid mitte ilutulestikus, vaid vihmasel pärastlõunal.
Ei olnud suurt muusikat, polnud saatuslikku pilku ĂĽle rahvahulga.
Oli lihtsalt hetk.
Vaikne, tavaline… ja täiesti teistsugune.
Temal oli hinge sees väsimus, mida ta polnud osanud nimetada.
Temal oli naeratus, mis tuli sügavalt — mitte kerge, vaid kantud.
Ja kui nad rääkima jäid, ei muutunud maailm valjemaks — see muutus vaiksemaks.
Ja see oli esimene märk, et siin on midagi erilist.
Ühel hetkel, kui nad kõndisid läbi rahutute päevade,
ĂĽtles ta vaikselt:
„Kas tead, mis on ime?“
Ta ei oodanud vastust. Ta vaatas teda ja lisas:
„See on tunne, et ma ei pidanud sind leidma – aga siiski sa oled siin.“
Ja nii see kasvas.
Ei olnud valjult välja öeldud igavikuid.
Oli kohalolu, mis püsis ka siis, kui sõnu nappis.
Oli naer, mis kandis.
Oli vaikus, milles mõlemad tundsid end nähtuna.
Kui teised kĂĽsisid, miks just nemad,
nad ei osanud vastata.
Aga iga kord, kui ĂĽks neist ĂĽtles:
„Ma palvetan su eest,“
teine tundis:
„See ei ole lihtsalt armastus. See on hoolitsus, mis ulatub isegi minu vaikusesse.“
Aastad möödusid, aga midagi ei kadunud.
Sest nende armastus ei ehitatud sõnadele, vaid sügavusele.
Mitte kingitustele, vaid mälestustele, mis sündisid vaikses imes.
Sest kui kõik muu möödus, jäi üks asi alles: See tunne, et oled olnud ime — kellegi jaoks, ja keegi on olnud ime — sinu jaoks.