Kord rändas külast külla mees, keda keegi polnud päriselt näinud, aga keda kõik olid tundnud. Ta kandis endaga kaasa raskeid kaste, täis sõnu, mis sätendasid nagu kuld: „Sa väärid rohkem.”, „Võta, enne kui keegi teine võtab.”, „Sul on õigus saada, mis on sinu.”
Inimesed kogunesid tema ümber. Nad ostsid tema lubadusi, nagu ostetakse kalliskive – igatsusest, mitte vajadusest. Ta ei küsinud raha. Ta tahtis ainult tähelepanu, allumist ja usku sellesse, mida ta müüs. Ning mida rohkem nad teda kuulasid, seda rohkem kadus nende silmist valgus ja südameist rahu.
Keegi ei märganud, kuidas nende vahelised suhted hakkasid murenema. Kuidas kaob usaldus, sest kõik püüdsid haarata rohkem, kui neil oli vaja. Kuidas armastus muutus lepinguks ja lähedus tingimuseks. Kuni küla polnud enam küla, vaid turg — hingetu, külm, täis kaupa ja nõudmisi.
Aga üks tüdruk, nimega Mira, ei ostnud midagi.
Ta istus vana tamme all ja vaatas, kuidas inimesed tormasid. Kord astus Tühjuse kaupmees temagi ette, ulatades sõnade karbi, millel seisis: „Sa väärid, et sind kardetaks.”
Mira vaatas talle otsa ja ütles vaiksel häälel:
„Aga mina ei taha olla karta, vaid tunda. Ma ei taha rohkem saada, vaid rohkem jagada. Ma ei taha haarata, vaid lubada.”
Mees tardus hetkeks.
„Sa ei saa midagi, kui sa ei võta,” sosistas ta.
„Ei,” vastas Mira, „ma saan kõike, kui ma ei kao.”
Ja sellel hetkel kadus mees. Mitte häälekalt, vaid nagu vari, millel pole enam kuhu langeda. Küla jäi vaikseks.
Aga varsti tuli kevad. Inimesed hakkasid märkama üksteise silmi, mitte ainult oma soove. Nad hakkasid meenutama, kuidas on anda ilma hirmuta ja kuulata ilma vajaduseta vastata.
Turu asemele kasvas taas kooselu. Ja vana tamme alla pandi kivi, kuhu oli kirjutatud:
„Mitte kõik, mis särab, ei valgusta.
Ja mitte kõik, mis pakub, ei toida.”
Sest keegi oli julgenud öelda tühjusele ei,
ja valida tagasi tee täisolemisse.
“Mitte kõik, mis särab, ei valgusta. Ja mitte kõik, mis pakub, ei toida.” – see fraas võiks seista iga südame ukse koha