Markus istus pargipingil ja vaatas mööduvaid inimesi. Ta oli kogu elu oodanud, et midagi muutuks – et keegi tuleks ja päästaks ta, et elu tooks talle ootamatu pöörde, mis kõik korda seaks. Aga aastad läksid ja mitte midagi ei muutunud.
Ühel päeval istus tema kõrvale vana mees – halli habemega, silmis tarkuse kuma. Ta vaatas Markust ja küsis rahulikult: „Mis sind vaevab, noormees?“
Markus ohkas. „Ma tahan, et mu elu oleks teistsugune. Ma tahan rohkem vabadust, rohkem võimalusi, rohkem edu. Aga elu ei anna mulle seda.“
Vana mees muigas.
„Vabadus tähendab vastutust. Sellepärast enamik inimesi seda kardabki.“ (George Bernard Shaw)
Markus kortsutas kulmu.
„Aga kõik ei ole minu teha! Ma ei saa kontrollida, mis juhtub!“
Vana mees raputas pead.
„Ainus inimene, kelle üle sul on täielik kontroll, oled sina ise.“ (Epiktetos) Kui sa võtad vastutuse oma elu eest, hakkavad asjad muutuma.“ (Jim Rohn)
Markus jäi vait. Kas ta oli kogu elu oodanud, et midagi väljastpoolt teda muudaks?
Vana mees jätkas: „Sa ei saa valida oma minevikku, kuid sa saad valida, kuidas see sind kujundab.“ (Carl Jung)
Markus mõtles oma ebaõnnestumistele, valusatele mälestustele ja põhjustele, miks ta tundis, et elu on ebaõiglane. Kas see kõik oli teda kujundanud? Kas ta lasi minevikul dikteerida oma tulevikku?
Vana mees tõusis ja pani käe Markuse õlale.
„Igaüks tahab maailma muuta, aga keegi ei taha ennast muuta.“ (Leo Tolstoi)
Ja siis ta läks.
Markus istus veel hetke paigal, kuid seekord oli ta mõtted teistsugused. Ta ei saanud muuta minevikku. Ta ei saanud muuta teisi inimesi. Aga ta sai muuta oma suhtumist, oma mõtteid, oma otsuseid.
Ja just selles hetkes sai ta esimest korda päriselt vabaks.
Moraal: Vabadus ei tule väljastpoolt – see tuleb hetkel, kui sa võtad vastutuse oma elu eest. Kui sa otsustad, et sa ei ole enam passiivne vaatleja, vaid looja.
Kas oled tundnud, et ootad muutust väljastpoolt? Mis aitas sul mõista, et vabadus algab seestpoolt? 😊