Oli kord inimene, kes kõndis mööda elu keerulisi radu, kandes hinges suurt küsimust: „Kas elu on paradiis või põrgu?“
Ta otsis vastust inimestest, raamatutest ja kaugematest maadest. Mõni ütles, et elu on kannatus. Teine, et elu on kingitus. Kolmas, et elu on lihtsalt ellujäämine.
Aga vastus ei jäänud pidama tema südamesse. Kuni ühel hetkel, vaikuses, kui kõik otsingud olid hetkeks vaibunud, sosistas tema enda hääl seestpoolt:
„Elu ei ole ei paradiis ega põrgu. Elu on lõuend. Sina oled looja.“
See äratas temas midagi.
Ta mõistis: kui elu tundub raske, pole alati vaja maailma muuta — vaid vaadata, kuidas ta ise selle on loonud.
Ja sellest päevast saati ta valis teistsugused tööriistad:
Ta hakkas rääkima tõtt. Mitte ainult teistele, vaid eelkõige iseendale. Isegi kui see tegi alguses haiget, tõi see lõpuks kergendust.
Ta palus endale seda, mida ta päriselt vajas. Mitte vaikides oodata, vaid julgelt küsida — armastust, puhkust, ruumi, mõistmist.
Ta täitis kokkuleppeid. Need, mis ta oli sõlminud iseendaga ja nendega, keda ta hindas. Lubadused muutusid pühadeks, mitte surveteks.
Ta võttis vastutuse oma kogemuste eest. Lõpetas süüdistamise, õigustamise ja vaikse allasurumise. Iga kogemus sai tema õpetajaks, mitte vanglaks.
Ja ta leidis tee sarnaselt mõtlevate inimeste juurde. Inimeste juurde, kelle sõnad ei olnud mürgised, vaid toetavad. Kelle kohalolu ei vajanud maski, vaid lubas tal olla tema ise.
Nii ta mõistis:
Elu on lihtne, kui sina oled lihtne.
Elu on helde, kui sina oled aus.
Elu on ilus, kui sina oled kohal.
Ja kui keegi nüüd temalt küsib:
„Kas elu on paradiis või põrgu?“
siis ta naeratab ja vastab: „Elu on see, mida ma täna loon. Ja täna ma loon valguse poole.“
See on inspireeriv lugu inimesest, kes taipab, et elu ei ole paradiis ega põrgu, vaid tema enda looming. Kui ta hakkab rääkima tõtt, paluma seda, mida vajab, täitma kokkuleppeid, võtma vastutust ja ümbritsema end teadlike inimestega, muutub elu lihtsamaks, ausamaks ja kirkamaks. Elu muutub, kui muutub sinu vaade – ja sina oled selle looja.