Intervjueerija (I): Härra Vaikus, sa tuled alati siis, kui keegi lõpetab märkamise. Kes sa oled?
Härra Vaikus (HV): Mina olen see, kelle kohalolekut keegi ei märka – kuni see kaob.
Ma olen soe käsi, mida ei suruta, sest ta on alati olemas.
Ma olen leib laual, mille eest ei tänata, sest ta on seal igal hommikul.
Ma olen pilk, mis püsib, tähelepanu, mis jääb, ja inimene, keda keegi ei küsi, kuidas ta päriselt elab – sest ta “saab ju alati hakkama”.
I: Miks see, mis on iseenesestmõistetav, muutub nii kergesti nähtamatuks?
HV: Sest inimene harjub. Ja harjumus nüristab tänulikkust.
Kui miski on kogu aeg olemas, siis tundub, et ta ei saagi kaduda.
Aga tõde on: iga nähtamatu tugi võib väsida. Iga soe asi võib jahtuda, kui keegi ei märka, et ta on soe.
I: Kuidas see mõjub suhetele?
HV: Iga suhe hakkab kuluma mitte siis, kui midagi hirmsat juhtub, vaid kui armastus muutub vaikimisi eeldatud teenuseks.
Kui partnerit ei tänata enam, sest “see on ju tema kohustus”. Kui sõber ei saa kõnet, sest “ta on niikuinii olemas”. Kui ema jääb märkamatuks, sest “ta on ju alati hoolitsev”.
Nii sünnib tühjus, mida ei märgata enne, kui keegi lahkub.
I: Mis oleks esimene samm, et tuua nähtavaks see, mis on jäänud iseenesestmõistetavaks?
HV: Peatu.
Vaata ringi ja küsi endalt, mida sa oled ammu pidanud iseenesestmõistetavaks.
Päike? Inimene su kõrval? Keha, mis hingab? Silm, mis näeb?
Ja siis – ütle midagi, tee midagi, tänu kaudu too nähtamatud nähtavaks.
I: Kas see ei tundu mõnikord tühine – öelda “aitäh” asjade eest, mis “peaksidki” olema?
HV: Ei ole tühine. Aitäh on märkamise heli.
Kui sa ütled “aitäh” selle eest, mis on igapäevane, siis see igapäevane muutub pühaks.
Iga inimene, keda sa tänad, hakkab uuesti särama.
Ja ka sina ise muutud pehmemaks.
Tänulikkus ei tee elu täiuslikuks – ta teeb nähtavaks selle, mis juba on täiuslik.
Lõpusõna: Enne lahkumist Härra Vaikus peatus, vaatas mulle otsa ja ütles tasa:
“Armastus ei kao karjudes – ta kaob vaikuses, kui teda peetakse iseenesestmõistetavaks.”
“Ela nii, et sa ei jäta märkamata seda, mis on alati sinu kõrval – sest miski pole igavesti siin lihtsalt niisama.”