Intervjueerija (I):
Apostel Paulus, teie kirjad on kandnud sajandite jooksul palju elu muutvat jõudu. Täna tahaksin rääkida teiega teemal, mis puudutab paljusid – ilu ja selle tõelist tähendust. Te olete kirjutanud, et naised ei peaks ehtima end kulla, pärlite ega uhkete riietega. Kas see tähendab, et te olete ilu vastu?
Apostel Paulus, teie kirjad on kandnud sajandite jooksul palju elu muutvat jõudu. Täna tahaksin rääkida teiega teemal, mis puudutab paljusid – ilu ja selle tõelist tähendust. Te olete kirjutanud, et naised ei peaks ehtima end kulla, pärlite ega uhkete riietega. Kas see tähendab, et te olete ilu vastu?
Apostel Paulus (P):
Kindlasti mitte. Ma ei ole ilu vastu – ma olen selle mööduva vastu. Ilu, mis sõltub välistest ornamentidest, on nagu hommikukaste: särav hetkeks, kuid haihtub peagi. Tõeline ilu elab sügaval inimese sees – see on tasadus, väärikus, headus ja puhas süda. Selline ilu ei kulu, ei roosteta, ei kao.
Kindlasti mitte. Ma ei ole ilu vastu – ma olen selle mööduva vastu. Ilu, mis sõltub välistest ornamentidest, on nagu hommikukaste: särav hetkeks, kuid haihtub peagi. Tõeline ilu elab sügaval inimese sees – see on tasadus, väärikus, headus ja puhas süda. Selline ilu ei kulu, ei roosteta, ei kao.
I: Miks see sisemine ilu teie hinnangul olulisem on?
P: Sest see kestab. Välised ehted võivad rõõmustada silma, aga sisemine ilu rahustab hinge. Pealegi – maailmas, kus on kadedus ja kurjus, kutsuvad välised aarded tihti ligi neid, kes tahavad neid endale saada. Aga kes saab varastada lahkust? Kes saab röövida rahu või armastust, mis on inimese sees? Need on vaimse elu ehted. Neid ei saa ära võtta, need on kui igavene rõivastus, mis tuleb meiega kaasa ka tulevasse ellu.
I: Kuidas võiks inimene ennast sellise iluga „rüütada“?
P: Tasaduse ja tänutundega. Vaikuse ja vagadusega. Teenimise kaudu, mitte näitamise kaudu. Kui inimene ehitud heategude ja siira usu, mitte ehete või peegelpildi järgi, siis ta kannab endas midagi, mis peegeldab Loojat ennast.
I: Kas see ei tähenda, et väline ilu on patune?
P: Ma ei mõista kohut ilusa üle. Loodus ise on ilus – lill, taevas, meri. Kuid kui inimene jääb kinni ainult nähtavasse, unustades vaevumärgatava, siis ta elab pealiskaudselt. Ma ei pahanda naise vastu, kes kannab kaunist riiet – aga ma kutsun teda üles kandma veelgi kaunimat meelt. Mitte kulla sära, vaid hinge selgust.
I: Mis on see ilu, mis “valmistab meile kindla julguse”, nagu te kirjutasite?
P: See on ilu, mille on kujundanud usk, kannatlikkus, armastus. Kui inimene on rahus iseendaga ja Jumalaga, siis pole tal vaja varjuda ega teeselda. Ta ei vaja maski ega ehteid, et tunda end väärtuslikuna. Selline inimene astub julgelt ka igaviku ette, sest ta teab, et ta kandis elu jooksul seda, mis oli tõeline.
Tänapäeval, mil ilu on sageli tarbimise objekt ja enesehinnangu mõõdupuu, tuletab Pauluse hääl meile meelde: on olemas teistsugune ilu – vaiksem, sügavam, püsivam. See on ilu, mida ei saa osta ega müüa. See on ilu, mis tärkab hinge vaikuses.