Kes on Keeletundja?
Keeletundja ei ela sõnaraamatutes, vaid pilkudes, puudutustes ja tegemata žestides. Ta ei küsi: “Mida sa ütlesid?”, vaid: “Kuidas sa näitasid?” Tema elutööks on aidata inimestel avastada ja mõista armastust mitte oma keele kaudu, vaid selle järgi, mida teine vajab. Tema maailmas on vaiksel kallistusel sama suur kaal kui kirglikul armastusavaldusel – kui see tuleb õigel ajal, õigel moel, õigesse südamesse.
Intervjueerija (I): Keeletundja, räägi palun – miks on oluline õppida armastuse keeli? Kas armastusest üksi ei piisa?
Keeletundja (K): Armastus võib olla siiras ja sügav – aga kui ta on räägitud vales keeles, jääb ta tihti mõistmata.
Inimene võib öelda “ma armastan sind” viisil, mis teise jaoks ei kõla üldse nagu armastus.
See pole tunnete puudus – see on tõlkimata hoolimine.
Armastuse keele õppimine tähendab: ma armastan sind nii, et sina seda tunned.
I: Millised on need armastuse keeled, millest sa räägid?
K: Neid on viis, vähemalt tuntud kujul:
Sõnad – komplimendid, kinnitused, “ma armastan sind” ütlemine.
Kvaliteetaeg – jagatud kohalolu, kuulamine, ühishetked.
Teenivad teod – pesu pesemine, toit laual, väikeste asjade tegemine.
Kingitused – märgiline andmine, mille kaudu öeldakse: “ma mõtlesin su peale.”
Puudutus – kallistus, käepigistus, silmapilkne embus.
Iga inimene kuuleb armastust kõige selgemalt ühes või kahes neist keeltest. Kui sa räägid talle ainult “oma” keelt, võib ta jääda nälga, isegi kui sa armastad teda kogu südamest.
I: Kuidas inimene saab teada, mis on tema enda armastuse keel?
K: Vaata, mille puudumine teeb sind kõige kurvemaks.
Kas sa igatsed sõnu? Kas sind haavab, kui keegi ei märka, mida sa oled teinud? Kas tunned tühjust, kui kallistus jääb tulemata?
See, mis tekitab haava, viitab sageli sellele, mis on sinu vastuvõtuuks.
Ja veel – vaata, kuidas sa armastad teisi.
Sageli anname teistele seda, mida ise kõige rohkem vajame.
I: Ja kuidas siis õppida teise keelt?
K: Tähelepanuga.
Küsi. Jälgi. Märka, millele ta reageerib soojalt, millele mitte.
Kui sa annad kallistuse ja teine tõmbub tagasi, ära tõlgenda seda hülgamisena – võib-olla ta lihtsalt kuuleb armastust kõrvade, mitte naha kaudu.
Tõeline armastuse õppimine algab valmidusest mitte rääkida ainult oma keeles, vaid küsida: “Kuidas saan ma sind armastada nii, et sa seda päriselt tunned?”
I: Mis juhtub, kui partnerid räägivad täiesti erinevates keeltes?
K: Siis vajavad nad tõlki – ja see tõlk on mõistmine.
Kui mõlemad on valmis õppima teise keelt, kasvab nende side sügavamaks kui kunagi varem.
Aga kui üks ütleb: “Minu viis on ainus õige,” siis hakkab armastus väsima – mitte tunnetes, vaid kuulmatuses.
Armastus vajab, et teda mõistetakse ja väljendatakse viisil, mis jõuab kohale.
Lõpusõna: Armastus, mis õpib rääkima
Keeletundja tõusis vaikselt ja jättis lauale midagi lihtsat – kivi, millele oli kirjutatud: “Mina kuulan.”
Ja siis ta sosistas: “Armastus ei sure sõnade puudusesse. Ta sureb siis, kui keegi ei viitsi õppida, kuidas teda kuulda.”
Aga kui sa õpid, isegi vaikselt ja aeglaselt, siis võib juhtuda ime: armastus hakkab vastama – mitte ainult südames, vaid ka keeles, mida mõistetakse.
