Intervjueerija: Täna on meil au istuda maha Joosepiga – mehega, kelle kohalolu juba ise kannab rahu ja soojust. Joosep, palun räägi, kes Sa tegelikult oled?
Joosep: Olen lihtsalt inimene. Mees, kes otsustas ühel hetkel, et elu ei pea olema võitlus ega enesetõestamine. Olen õppinud rohkem kuulama kui rääkima, rohkem andma kui ootama. Ja selles ruumis – kus ego ei vali enam mu samme – sain esimest korda tõeliselt tunda, mida tähendab elada armastuses.
Intervjueerija: „Elada armastuses“ kõlab väga kaunilt, aga ka väga keeruliselt. Kuidas Sa selleni jõudsid?
Joosep: Läbi murdumise. Ühel hetkel taipasin, et kõik, mida ma ehitasin – prestiiž, positsioon, isegi enesepilt – põhines hirmul. Hirmul mitte olla piisav, mitte olla nähtud, mitte olla armastatud. Kui see kõik lagunes, jäi järele ainult üks küsimus: kes ma olen, kui ma enam ei peida ennast? Sealt algas teekond armastusse – mitte romantilisse fantaasiasse, vaid armastusse kui seisundisse.
Intervjueerija: Milline on elu, kui Sa enam ei ela ego varjus?
Joosep: See on lihtne. Mitte lihtsustatud, vaid tõeliselt lihtne. Ego vajab keerukust, rolle, vastandumist. Armastus seevastu ei otsi tõestust. Ma teen, mis on vajalik, aga mitte selleks, et kellelegi midagi tõestada – ka mitte endale. Ma kuulan oma naist, sest ma tahan mõista, mitte vastata. Ma vaikin oma pojaga koos metsas, sest seal on vahel rohkem öeldud kui tuhandes sõnas.
Intervjueerija: Kuidas ego end ikka ja jälle tagasi hiilib?
Joosep: Ta hiilib läbi vajaduse. Vajaduse olla keegi, olla tunnustatud, olla “õige”. See võib tulla isegi heateona, mis tegelikult ootab kiitust. Aga ma õpin iga päev märkama: kui tahan midagi saada, siis küsin, miks ma tunnen, et mul seda pole. Ego räägib puudusest, armastus küllusest.
Intervjueerija: Mida tähendab Sinu jaoks „mehelikkus“ selles armastuses elamises?
Joosep: See tähendab, et julgen olla kaitseta. Julgen öelda: „Ma ei tea.“ Julgen armastada naist nii, et ei ürita teda muuta. Julgen lubada lastel oma teed käia. Mehelikkus ei ole kontroll ega tugevus, mis surub – see on kohalolu ja turvalisus, mis hoiab. Ma ei pea olema mägi, kui suudan olla jõgi – mis voolab, toidab ja leiab tee ka siis, kui kivideks saavad minu enda valud.
Intervjueerija: Kuidas sa elad igapäevaselt armastuses, kui maailm tundub vahel justkui ego paraad?
Joosep: Ma ei pea maailma muutma. Piisab, kui valin ise iga päev armastuse. Vahel see tähendab vaikuseni hingamist keset kellegi viha. Vahel tähendab see „ei“ ütlemist ilma süüta. Aga enamasti tähendab see lihtsalt kohal olemist – täiega. Mitte hirmust, vaid armastusest – selle elu vastu, mis just praegu toimub.
Intervjueerija: Viimane küsimus. Mis on Su suurim taipamine sellel teekonnal?
Joosep (naeratab vaikselt): Et armastus ei vaja midagi – ainult vabadust olla. Ja kui ma luban sellel vabal armastusel endas voolata, siis ma ei ela enam elu – ma OLEN elu. 
Intervjueerija märkus:
Pärast intervjuud ei jäänud ruumi küsimustele. Oli ainult vaikus. Seda laadi vaikus, mis kõneleb rohkem kui ükski sõna – armastuses kohaloleku vaikus.
