Ăkskord kogunesid inimesed vĂ€ikesesse linna, et arutada â kas kliima tĂ”esti muutub, kas metsaraiet peaks piirama, kas loodusel on âĂ”igusiâ, ja kas inimene on ikka selle planeedi kroon.
Koosolek kestis tunde. SĂ”na said poliitikud, teadlased, Ă€rimehed. Ăks rÀÀkis kasumist, teine eetilisusest, kolmas toonitas: âAga kas see kĂ”ik ikka pĂ€riselt juhtub?â
Nende selja taga, akna taga, sadas vihma. Pika kuiva perioodi jÀrel oli maa janune. Metsas tÀrkasid esimesed Ôrnad vÔrsed. Linnud punusid pesa. JÔgi murdis lÀbi oma kinni jÀÀnud jÀÀkaane.
Keegi ei kĂŒsinud neilt luba. Kevad tuli. Ilma aruteluta.
Samas istus akna ÀÀres vĂ€ike laps. Ta ei lausunud sĂ”nagi, vaid vaatas, kuidas vihmapiisad jooksid mööda aknaklaasi. Ta sosistas vaikselt: âElu ei pea ootama, kuni me oleme valmis. Ta lihtsalt tuleb.â
đSa vĂ”id vaielda mineviku ĂŒle, aga elu juhtub ainult siin ja praegu. Ja loodus ei vaja sinu kinnitust â ta vajab sinu kohalolu. Sest kui sa liiga kaua arutad, vĂ”ib elu sind lihtsalt mööda voolata.đč

