Ema pidas lapsega õpetlikku vestlust ja ütles: „Ära kunagi unusta, et teisi tuleb aidata!“
Laps küsis: „Aga mida teised ise teevad?“
Ema vastas: „Nemad ka aitavad teisi.“
Laps imestas: „Imelik! Miks igaüks ei võiks teiste asemel iseennast aidata? Miks peab see nii keeruline olema?“
Ema naeratas ja vastas lapsele: “See on tõesti hea küsimus. Vaata, maailm toimib natuke nagu suured pusletükid. Iga inimene on üks tükk sellest suurest puslest. Kui iga tükk püüaks ainult ennast parandada ja paika panna, võib juhtuda, et mõned tükid jäävad üksi ja see pilt ei saaks kunagi tervikuks.”
Laps mõtles selle üle ja küsis siis: “Aga kuidas me teame, keda aidata ja millal?”
Ema selgitas: “Elu on selline, et vahel vajame me kõik natuke abi. Mõnikord ei näe me ise, et midagi on valesti või vajab parandamist, aga teised näevad ja aitavad meid. Ja samamoodi märkame meie, kui keegi teine on hädas, ja saame ulatada abikäe. Nii saavad kõik tükid oma kohale ja pilt on ilus ja terviklik.”
Laps jäi mõttesse. “Ma arvan, et saan aru,” ütles ta lõpuks. “Kui me kõik teisi aitame, siis aitame ka iseennast, sest me oleme kõik selles suures pusles koos.”
Ema noogutas. “Täpselt nii. Aitame teisi, sest me kõik kuulume kokku. Ja kui me teeme seda südamega, tuleb abi meile endalegi tagasi.”
Laps naeratas ja otsustas, et ta aitab alati, kui näeb, et keegi vajab abi. Nii, nagu ema oli õpetanud, et ükski pusletükk ei jääks üksi ja maailm saaks olla täis armastust ja hoolivust.
