Inimese juured on nähtamatud, kuid nad hoiavad meid püsti ja annavad jõudu. Üks sügavaim nendest juurtest on ema – ta, kes andis elu ja kelle hool on sageli vaikne, aga kandev. Paljud taipavad seda alles siis, kui ema enam pole. Seni aga on tema kohalolu nagu soe valgus, mis ütleb: “Sa oled minu laps.”
Ühel päeval tuli õpilane õpetaja juurde ja ütles vaikselt:
„Õpetaja… ma lugesin mõtet, et niikaua kui ema on elus, oleme lapsed. See puudutas mind. Ma olen juba täiskasvanu, mul on pere, karjäär, lapsed… aga kui ema helistab ja küsib „Kuidas sul läheb?“, muutub minu hääl jälle lapsemeelseks. Kas tõesti jäämegi me igavesti kellegi lapseks?“
Dialoog õpetaja ja õpilase vahel
Õpetaja: „Jah, laps elab meis alati. Platon ütles: „Emad hoiavad meie maailma koos nähtamatu niidina.“ Seni, kuni ema elab, tunneme end kellegi hoituna. See ei tee meist nõrku — see teeb meist inimesi, kes mäletavad, kust nad tulid.“
Õpilane:
„Aga miks tundub ema kaotus nii valus, justkui kaotaks osa iseendast?“
Õpetaja: „Sest see ongi osa sinust. Cicero kirjutas: „Kes oma juurt ei mäleta, see ei saa ka kõrguses kasvada.“ Kui ema lahkub, peab laps esimest korda seisma täiesti oma jalgadel. See on küpsemise hetk — valus, aga eluks vajalik.“
Õpilane: „Kas see tähendab, et ema austamine on rohkem kui viisakus?“
Õpetaja: „Kindlasti. Seneca tuletas meelde: „Tänulikkus vanemate vastu on esimene samm tarkuse poole.“ Kui suudame näha oma vanemaid, eriti ema, mitte ainult vigade kaudu, vaid eluandjatena, sünnib meie sees rahu ja tugevus.“
Õpilane: „Mu ema ei olnud alati pehme ega hell. Vahel oli raske. Kuidas austada, kui kõike head ei mäleta?“
Õpetaja: „Ka see on elu. Konstellatsioonitarkus ütleb: „Kui ema vastu võetakse austusega, saab laps oma elu täielikult vastu võtta.“ Sa ei pea õigustama valu, aga saad tunnistada fakti — ta andis sulle elu. See on suurim kingitus, mis ületab kõik muu. See teadmine ei muuda valu olematuks, kuid lubab sul oma elu omaks võtta.“
Õpilane: „See teeb mõistmise kergemaks. Aga miks tundub, et ema on alati esimene, kes muretseb, isegi kui kinnitan, et kõik on korras?“
Õpetaja (naeratades): „Jean-Jacques Rousseau ütles: „Ema süda on lapse esimene kool, kus õpetatakse armastust ja hoolimist.“ See kool ei lõpe kunagi. Ema loeb su häält ja vaikust. Ta tunneb ära mured, mida sa ei ütle.“
Õpilane: „Ja kui ema enam ei ole?“
Õpetaja: „Siis pead saama ise selleks hoidjaks, kelleks ta sind valmistas. Piibel ütleb: „Austa oma isa ja ema, et su elupäevi pikendataks.“ (2Ms 20:12). Austus jätkub ka pärast ema lahkumist — tema õpetused elavad sinus edasi. Sa hakkad märkama, et tema hääl kõlab sinu otsustes, tema tarkus on su südames.
Rahvatarkus ütleb: „Kui ema süda vaikib, peab laps leidma julguse kanda oma elu ise.“ See on küpsuse valus, kuid kaunis hetk.“
Õpilane (vaikselt): „See on lohutav. Nagu oleks ema armastus jätkuvalt mu sees.“
Õpetaja: „Ja see ongi tõsi. „Kuni ema elab, on maailmas paik, kuhu võid kukkuda ja ikka tõusta.“ Kui ema on lahkunud, saab sinust see paik oma lastele ja lähedastele. Sa hakkad kandma sama valgust, mis kord sind kandis.“
Lõppsõna: Ema kohalolu on nähtamatu, kuid määratu jõuga. Ta on meie esimene kodu, esimene peegel, esimene kaitse. Kuni ema elab, oleme lapsed — isegi siis, kui maailm näeb täiskasvanut. Kui ema lahkub, ei kao tema valgus, vaid kolib meie südamesse ja kutsub meid küpseks saama.
Seepärast tasub ema eluajal öelda: „Aitäh. Ma armastan sind.“ Sest iga kallistus, iga helistamine ja iga tänu on kingitus nii talle kui meile endile.