Oli kord inimene, kes kogu oma elu oli otsinud – rahu, armastust, kindlust, tähendust. Ta oli proovinud kõike: õppinud, pingutanud, kogunud, planeerinud.
Tema süda oli täis soove ja ta käed täis kinnitusi – hoides kinni kõigest, mis võiks tuua talle selle, mida ta ihaldas.
Ühel päeval, olles taas väsinud sellest lõputust püüdest, istus ta üksinda puu all ja küsis vaikuses:
“Miks ma ei saa seda, mida ma nii väga tahan? Miks elu hoiab eemale?”
Vaikus vastas.
Ja selles vaikuses ilmus tema ette kujutluspildina tema enda vari – vanem versioon temast. Vaikne, rahulik ja kindlalt kohal.
See vari ĂĽtles:
“Sa tahad saada, aga sa kardad loobuda.
Su käed on suletud – sa ei saa vastu võtta.
Sa hoiad kinni vanast, sest arvad, et ilma selleta ei tule uut.
Aga elu ei täida rusikat – elu voolab avatud pihku.”
Inimene jäi vaikseks. Ta tundis, kui kramplikult oli ta kõigest kinni hoidnud:
… vanadest ootustest,
… valust, mis oli justkui identiteedi osa,
… plaanidest, mis enam ei teeninud,
… inimestest, kes olid ammu läinud, aga kelle kohalolu ta oma hinges ikka hoidis.
Tol hetkel otsustas ta teha midagi, mida ta polnud varem teinud:
ta lasi lahti.
Ta ei loobunud mitte lootusest, vaid kontrollist.
Ta ei loobunud mitte armastusest, vaid ootusest, milline see peab olema.
Ta ei loobunud mitte eesmärgist, vaid hirmust, mis seisis selle ees.
Ja just siis, kui ta loobus… hakkas elu vaikselt muutuma.
Rahus, mitte kiirustades, tuli tema ellu see, mida ta oli otsinud.
Mitte tingimata sellel kujul, nagu ta oli ette kujutanud, vaid paremal ja ehedamal moel.
Ta mõistis: “Mida ma olin taga ajanud, see jooksis eest. Aga kui ma jäin paigale ja avasin käed, tuli see ise.”
Mõnikord saad sa kõik, kui julged loobuda sellest, mis sind kinni hoiab.
Sest loobumine ei ole kaotus – see on ruumi loomine.
Ja selles ruumis hakkab elu sinuga taas rääkima.
Ă•petaja sinus teab, millest on aeg loobuda.
Õpilane sinus õpib, kuidas seda teha armastuse, mitte hirmuga.