Oli kord metsaservas asuv väike küla, kus kõik elanikud armastasid kuulata hommikust linnulaulu. Eriti paistis silma üks väike laululind, kelle kaunis hääl rõõmustas kõiki külaelanikke. Igal hommikul, kui päike tõusis, kostus tema laul üle kogu küla, täites südamed rõõmu ja rahuga.
Külas elas ka väike poiss nimega Mart, kes armastas väga loodust ja linde. Ta oli uudishimulik ja tahtis kõike teada. Ühel hommikul, kui lind laulis, läks Mart tema juurde ja küsis: “Miks sa laulad, väike lind? Kas sa tead midagi, mida meie ei tea?”
Lind vaatas Mardile oma väikeste silmadega otsa ja vastas: “Ma ei laula sellepärast, et ma tean vastust. Ma laulan sellepärast, et mul on laul.”
Mart jäi mõttesse. Ta mõistis, et lind ei laulnud teadmise või tarkuse pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et see oli tema loomuses. See oli osa temast, tema väljendusviis ja rõõm.
Aja möödudes hakkas Mart mõistma, et elus on palju asju, mida ei pea teadma või mõistma, et neist rõõmu tunda. Ta mõistis, et on oluline teha asju lihtsalt sellepärast, et need toovad rõõmu ja rahulolu, mitte ainult teadmise või saavutuse nimel.
Külaelanikud nägid Mardis muutust. Ta hakkas rohkem naeratama ja nautis väikeseid hetki, ilma et peaks alati põhjuseid otsima. Mart jagas oma uut arusaamist ka teistega ja peagi muutus kogu küla õnnelikumaks ja rahulikumaks kohaks.
Metsa servas elav väike lind jätkas oma laulu iga päev. Ja iga kord, kui külaelanikud kuulsid tema laulu, tuletas see neile meelde, et elus on oluline lihtsalt olla ja nautida hetke – mitte teadmise pärast, vaid lihtsalt sellepärast, et meil on oma laul.