Laozi on keelepeksust kirjutanud niimoodi: “Talitse oma keelt ja meeli ja sul ei tule pahandusi. Lase nad vabaks ja sa oled päästmatult kadunud.”
Eetiline elamisviis on vaimuelus väga tähtis, aga nagu me kõik teame, ei ole see alati kerge.
Me armastame rääkida teistest inimestest. Mõnikord on sellest abi, aga sageli on see üksnes keelepeks. Moodus liita kokku mingi rühm, kes tunneb kahtlast rõõmu lugude rääkimisest inimeste seljataga. Need lood on harva tõesed ja abi pole neist midagi.
Keelepeksu vältimiseks on veel üks võimas tõerääkimise harjutus,
Alustuseks valige mingi ajaperiood, võib-olla nädal või üks päev. Tehke südameasjaks selle aja sees mitte öelda inimeste kohta midagi niisugust, mida te pole juba öelnud või ei ole valmis ütlema otse neile. Iga kord, kui tekib kiusatus keelt peksta, püüdke ära tunda selle tahtmise motiivid.
Arvatavasti pole kerge end mitte lasta keelepeksust kaasa tõmmata, aga see võib olla ka tasuv. Esiteks te hakate antagonismi asemel soodustama harmooniat ja teiseks pole teil vaja muretseda, kas inimene, keda te laimasite, pole teie teravustest teada saanud. Just niisama tähtis on sisemine rahulolu. Tunne, et olete aus ja tugev, tuleb tõe juurde jäämisest, inimeste lugupidavast kohtlemisest ja keeldumisest rääkida halba.
Lõpetuks. “Parem kui tuhat õõnsat sõna, “ütles Buddha, “on üks sõna, mis toob rahu.”
Moses Maimonides ütles kord nii: “Tea, et moraalsed voorused ja pahed omandatakse ja kinnistuvad hinges, kui pika aja jooksul korratakse sagedasti tegusid, mis kuuluvad teatava moraalse tava juurde, nii et me nendega harjume.”
Vaimsed põhitõed