Väikeses mägikülas elas naine nimega Eliana, kelle kohalolek oli kui õrn tuuleiil varahommikul. Ta liikus vaikselt ja rahulikult, justkui ei puudutaks tema jalad maad. Tema sõnad olid mõeldud kuulamiseks, mitte ainult rääkimiseks, ja tema pilk peegeldas maailmale mõistmist ning kaastunnet.
Eliana ei olnud küla kõige rikkam ega võimsam inimene, kuid kõik, kes teda tundsid, imetlesid tema sügavat rahu ja graatsiat. Ta ei pidanud kedagi veenma oma sõnadega, sest tema teod kandsid endas sisemist jõudu. Kui keegi kaotas kannatuse, vastas ta pehmusega. Kui külaelanikud vaieldes õigust nõudsid, kuulas ta neid rahulikult ja leidis alati tasakaalu sõnade vahel.
Ühel päeval saabus küla võõras, noor mees, kes oli tundnud elus palju valu. Ta kandis endas viha ja kibedust, kaheldes kõiges ja kõigis. Ta pöördus Eliana poole ja küsis: “Miks sa ei vihasta, kui keegi sind solvab? Miks sa ei näita oma tugevust?”
Eliana naeratas vaikselt ja ulatas mehele peegli. “Vaata end. Kas vesi, mida segatakse, peegeldab selgelt sinu nägu?”
Mees raputas pead. “Ei, see on sogane ja rahutu.”
Eliana võttis siis kausi ja lasi vees rahuneda. “Ja nüüd?”
Mees nägi, kuidas tema peegeldus muutus selgeks. Ta mõistis, et graatsia ei ole nõrkus, vaid oskus lasta asjadel settida, olla liialt reageerimata ja leida rahu ka siis, kui maailm käitub tormiliselt.
Sellest hetkest alates hakkas mees otsima rahu enda sees, mitte väljaspool. Ta jäi küla elama ja kuigi tema sammud polnud veel nii kerged kui Elianal, õppis ta liikuma elus graatsiaga – mitte jõuga, vaid teadlikkusega.
Loo moraal: Graatsia ei ole pelgalt ilu või esteetika – see on elamise viis. See on oskus liikuda läbi elu harmoonias, säilitada rahu ka tormi keskel ning mõista, et tugevus ei peitu välisel, vaid sisemisel tasakaalul. Graatsia ei pea olema valju ega nähtav, sest selle suurim jõud peitub vaikuses, teadlikkuses ja võimes voolata elu rütmiga.