Lugupidamine on armastuse nähtav vorm – see on hoolivus, mis ei vaja sõnu, ja austus, mis sünnib südamest. See on õrn puudutus meele ja hinge vahel, mis ütleb: „Ma näen sind, ma väärtustan sind, sa oled oluline.“
Kohtle teisi nii, nagu soovid, et sind koheldaks.
Lugupidamine ei ole pelgalt viisakus – see on hingetasandil mõistmine, et iga inimene kannab endas oma lugu, oma valu ja oma valgust.
Kõige kaunimad inimesed ei ole need, kes on elanud kergelt, vaid need, kes on käinud läbi sügavuse ja tõusnud valgusesse.
Need, kes on tundnud lüüasaamist, kaotust ja valu, on avastanud kaastunde tõelise tähenduse. Nad on õppinud vaikides kuulama, leebelt mõistma ja sügavalt armastama.
Lugupidamine on kunst, mis kingib armastust ilma tingimusteta.
See on vaikne kohalolu, kui sõnad pole vajalikud.
See on õrn naeratus, mis annab jõudu ka siis, kui maailm tundub raske.
See on tõeline märkamine, et iga hing on väärtuslik ja iga lugu püha.
Ilusad inimesed ei teki juhuslikult – nad kujunevad läbi elu katsumuste ja õppetundide.
Nende silmis on valgus, mis ei põle läbi, sest nad teavad, et tõeline ilu ei peitu peeglis, vaid südames.
Kui armastus on süda, siis lugupidamine on selle südamelöök. Kohelgem üksteist alati nii, nagu meie hinged seda väärivad – austuse, helluse ja sügava mõistmisega.