Kauges Rootsi külas elas kord mees nimega Olav, keda tunti tema osavate käte ja kiire mõistuse poolest. Olav oli suurepärane meister, kes valmistas ilusaid mööbliesemeid ja vahvaid nikerdusi, mida kõik imetlesid. Kuid Olav armastas ka end kiita, ehk liigagi palju.
“Vaadake seda tooli, mille ma tegin,” kuulutas ta ühel päeval küla keskväljakul. “Kas te teate kedagi teist, kes suudaks nii täiuslikke jooni ja detaili saavutada? Ei, seda ei ole võimalik!”
Esialgu imetlesid külaelanikud tema tööd ja kuulasid tema kiitusi huviga. Kuid ajapikku hakkasid nad Olavi kiitlemist vältima. “Tema mööbel on ilus,” ütles üks vana naine, “aga tema jutt on raskem taluda kui see kõige raskem tammelaud.”
Olav ei märganud, et inimesed hakkasid tema kuulmist vältima, kuni saabus päev, mil tema töökoja uks jäi vaikseks. Polnud tellimusi, polnud imetlevaid pilke. Kurb ja segaduses otsustas Olav otsida nõu küla vanima mehe, Eeriku, käest.
“Eerik, miks inimesed mind enam ei armasta? Minu töö on endiselt parim, mida nad näinud on!” kurtis Olav.
Eerik vaatas Olavit mõtlikult ja ütles: “Olav, sa oled suurepärane meister, kuid kas tead, mis juhtub, kui ruumi täidab üksainus lõhn liiga kaua?”
Olav raputas pead.
“Lõhn võib olla alguses meeldiv,” jätkas Eerik, “kuid kui see muutub liiga tugevaks ja kõikehõlmavaks, hakkab see lämmatama. Sama kehtib ka sõnade kohta. Enesekiitus on nagu tugev parfüüm – väike kogus on meeldiv, kuid kui seda on liiga palju, hakkavad inimesed eemale hoidma.”
Olav mõistis oma viga. Ta naasis oma töökoja juurde ja otsustas, et las tema tööd räägivad enda eest. Ta lõpetas enda kiitmise ja hakkas hoopis tänama inimesi, kes tema tööd imetlesid. Aegamööda naasid ka kliendid ja sõbrad.
Moraal: Las su tegudest kõneleb töö, mitte sõnad. Liigne enesekiitus võib olla kergesti talumatu, kuid tagasihoidlikkus ja siiras tänulikkus on need, mis loovad püsiva austuse.