Humoorika, kuid sügava alatooniga lugu inimesest, kes õppis, et kannatlikkus ei ole lõputu allikas – vaid väärtus, mida tuleb targalt kasutada. See on lugu piiride tundmisest, enesearmastusest ja huumorist keset elu keerukust.
Tal oli alati olnud kannatlik loomus.
Inimesed ütlesid:
“Sa oled ikka nii rahulik. Nagu ei miski ei häiriks sind.”
Ta ainult naeratas.
Sest tõsi oli – ta harjutas kannatlikkust iga päev.
Töö juures. Poesabas. Lähedastega. Endaga.
Ühel päeval, kui ta istus ummikus, viimane närv pingule tõmmatud, ütles ta endamisi:
„Kannatlikkus on nagu krediitkaart.
Täpselt ei tea, kui palju limiiti veel järel on…
aga no proovime siis veel üks kord maksta.”
Ja ta maksis.
Naeratusega teenindajale, kes oli unustanud tema tellimuse.
Vaikse vastusega tuttavale, kes jälle hilines.
Hingetõmbega, kui elu lõi plaanid sassi.
Aga siis tuli päev, mil tema kannatlikkusekaart…
lendas tagasi nagu kehtetu makse.
Mitte sellepärast, et ta oleks halb inimene.
Vaid sest – ta oli inimene.
Ta ei karjunud.
Ta ei visanud asju.
Ta lihtsalt… istus maha ja naeris.
Sest ta mõistis:
Isegi parim krediitkaart vajab vahel limiidi täiendust. Ja seda ei saa keegi teine teha peale tema enda. Kannatlikkus ei ole selleks, et kõike alla neelata –
vaid selleks, et õigel hetkel osata ka öelda: “Aitab küll.”
Nii ta õppis, et iga kord, kui ta ütles jah, kui tegelikult tahtis öelda ei,
maksti tema sisemise rahu arvelt.
Ja iga kord, kui ta vaikis, kui süda tahtis rääkida,
vähenes tema hingejäägi krediit.
Moraal: Kannatlikkus on kingitus.
Aga see ei ole lõputu.
Seda tuleb täiendada – vaikuse, selguse, aususe ja armastusega.
Kui tundub, et kannatlikkuse limiit on otsas, siis ära võta laenu järgmise hinge arvelt.
Võta paus. Maksa endale tagasi.
Ja kui keegi küsib:
“Kas sul on veel jaksu?”
Naerata ja ütle:
“Võib-olla… Aga kas sul on see väärt?” 