Oli kord kaks inimest. Nad ei teadnud teineteise nimesid ega nägusid.
Nad ei elanud samas linnas ega jaganud samu radu.
Kuid nende hinges tuksus vaikne teadmine – et kusagil on keegi, kellele nad on määratud.
Keegi, keda nad veel ei tundnud, aga keda nende süda juba ootas.
Üks neist armastas vaikust, metsa ja sõnu,
teine helisid, värve ja vaikseid pilke.
Mõlemad olid kogenud rõõmu ja pettumust, südamelööke ja südamehaavu.
Ja mõlemad olid õppinud kuulama –
mitte välismaailma, vaid seda vaikset sisemist kompassi, mis vahel juhatab meid mööda teid, mida me ei mõista…
kuni jõuame kohale.
Nad ei otsinud meeleheitlikult, nad ei kihutanud elu ees.
Aga iga kord, kui nad kohtasid kedagi huvitavat, jäi midagi vajaka.
Mitte seetõttu, et keegi oleks olnud ebapiisav – vaid sest see polnud veel see kohtumine.
Ja siis, täiesti tavalisel päeval, võttis elu nad mõlemad käekõrvale ja juhatas paika,
mis esmapilgul polnudki eriline: vana mõis, kunstinäitus, hajus valgus.
Nad ei otsinud midagi.
Kuid leidsid kõik.
Kui nende pilgud kohtusid, vaibus hetk.
Mitte seetõttu, et midagi plahvatas, vaid sest kõik vaibus.
Tekkis tunne, mida pole võimalik õpetada ega selgitada: „Sina… oledki see.“
Nad ei teadnud, kust see teadmine tuli.
Aga nad tundsid, et nad pole üksteisele võõrad – nad olid lihtsalt kaua aega lahus olnud.
Vestlus algas vaikselt.
Küsimused ei olnud olulised.
Oluline oli äratundmine. See soe, selge tunne, et just siia pidi nende tee jõudma.
Mitte varem. Mitte hiljem.
Vaid nüüd.
Ja nad mõistsid – et hinged kohtuvad siis, kui aeg on küps.
Mitte minutitki varem. Mitte hetkegi hiljem.
Mõned kohtumised ei vaja tõestust.
Need on vaiksed, nagu äratundmine unenäos.
Mitte juhuslikud, vaid ammu kokku lepitud. Sest hinged… teavad alati varem kui meie. 